Laenan taas võõraid mõtteid ja tähelepanekuid, et püüda mõista, kellega või millega meil vene rahva näol on tegemist. Paljudel inimestel on oma nägemus olemas ja vähemalt osadel ei ole seda ilmselt võimalik muuta. Kuid osa inimesi ei ole veel lõplikku arvamust kujundanud ja on avatud erinevatele nägemustele.
Osa inimestest väidavad, et Ukrainas kestva sõja näol on tegemist Vladimir Putini või siis tema juhitava režiimi sõjaga, rahvas ei olevat selles süüdi. Teised kinnitavad, et kuna Venemaa elanikud ei ole Putini ja tema režiimi vastu üles tõusnud, siis järelikult nad toetavad seda ja on sõjas kui mitte täielikult süüdlased, siis vähemalt kaassüüdlased.
Võib veel tuua väiteid infopuudusest, propaganda edust ja nii edasi. Kuid ega vene rahva olemust ja hingeelu ei ole kunagi suudetud selgelt ja üheselt mõista või kirjeldada. Selle saladuslikkusest võib ju rääkida, kuid võib-olla ei olegi midagi saladuslikku, tõde on kõigile näha, võta vaid ja nopi see üles.
Alustan inglise kirjanikust William Somerset Maughamist, kelle literatuursest loomingust on tõenäoliselt vähem teada tema tegevus Briti luure agendina revolutsioonieelses ja -aegses Peterburis üle saja aasta tagasi. See fakt annab aga õigustuse kasutada mõningaid tema terase silmaga tehtud tähelepanekuid vene rahvast. Järgnevad mõtted pärinevad venekeelselt netileheküljelt, kus aeg-ajalt ilmub tsitaate erinevatelt mõtlejatelt ja ütlejatelt.
Maugham on oma märkmetes kirjutanud, et venelaste arvates ei sarnane nad ühegi teise rahvaga ja neile meeldib sellega kenitleda. Nad arutlevad uhkusega vene talupoegade vaimupimeduse üle, kiitlevad endi saladuslikkuse ja mõistetamatusega. Nad uhkustavad oma puudustega nagu mühakas, kes kuulutab, et Jumal on ta selliseks loonud. Nad ei tea ka ise, mida tahavad ja heitlevad ühest äärmusest teise.
Kui vene inimest painab enese patususe tunnetus, siis mitte selle pärast, et ta on süüdi tegevusetuses või pahategudes, vaid mingi füsioloogilise eripära tõttu.
Vene inimesele ei tule kunagi pähe, et ta peab midagi tegema selle pärast, et nii on ette nähtud. Miks ta talus sajandite vältel kuulekalt rõhumist? Selle pärast, et poliitilisest rõhumisest hoolimata on ta isiklikult vaba, tema jaoks ei kehti mingid eeskirjad.
Venelased ei väsi kinnitamast, et maailmale ei ole antud võimet neid mõista, nagu neile endilegi. Nii nad räägivadki pidevalt endi salapärasusest.
Järgmiseks sloveenia päritolu filosoof Slavoj Žižek, kes soovitab mitte alahinnata ka tavaliste venelaste seas levivat mõtet, et Venemaa oli ja on suurriik. See on populaarne mõttesuund. Kuid ta arvab, et Venemaa on sügavalt lõhestunud. Enamus venelastest on neutraalsed, aga omal, küünilisel moel. Venemaa on sügavas konfliktis iseendaga.
Edasi Vene praeguse võimu suhtes ülikriitiline kolumnist Andrei Kolesnikov, kes viitab Venemaal levitatavale surma heroiseerimisele, milleks kasutatakse ka kiriku autoriteeti. Normatiivseks ja kiidetavaks käitumiseks on muutunud teiste peale kaebamine ja allumine kõigele sellele, mida ülalt ette kirjutatakse. Üksikisikud muudetakse massiks. Ühiskond on lõhestunud ja polariseerunud, vihane ja agressiivne. Normiks peetakse mitte rahu, vaid tapatalgusid. Mida julmemaks muutub niinimetatud erioperatsioon, sealhulgas ka oma kodanike suhtes, seda rohkem tekitab see inimestes ärevust ja seda enam kuulekust nad ilmutavad.
Vastus alandustele on mitte protest, vaid kohanemine. Osa ühiskonnast justkui võistleb riigiga oma kalduvuses totalitarismi. Isegi kui tegemist on valesti mõistetud kohusetundega riigi ees või hirmuga, ikka on tulemuseks režiimi ja selle tegevuse toetamine.
Londoni Ülikooli politoloog Vladimir Pastuhhov omakorda tahaks Postimehe venekeelsele väljaandele antud intervjuu kohaselt väga uskuda, et tegemist on mitte venelaste, vaid Putini sõjaga. Et elanikkonda eksitati nagu lapsi ja et Putin juhib ise seda sõda. Paraku see Pastuhhovi arvates nii ei ole. Sõda Ukrainas ei tekkinud tema hinnangul tühjal kohal, selleks olid eeldused ka rahva seas.
Varem viidatud Venemaal levitatavale surmakultusele osutavad päris mitmed vaatlejad nii praeguse aja kui ka Vene ajaloo kontekstis. Surma serveeritakse rahvale kui ideaalset väljapääsu tõelise venemaalase jaoks, kelle elu on nii nüri ja sihitu, et surm isamaa eest on parim väljapääs.
Kodanikele tehakse selgeks, et neil ei ole niikuinii millegi nimel elada, ei ole tööd ega tulevikku, ei armastust ega usku ega lootust. Kuid sinu surma puhul rindel saab su perekond viis miljonit rubla, et pikalt ning õnnelikult elada. Kusagil nimetati sellist propagandat minu mälu järgi vist laibaideoloogiaks…
Venemaalt lahkunud endine malemaailmameister Garri Kasparov märkis vestluses Konstantin Eggertiga, et tema kõhutunde järgi on toetus sõjale Venemaal kasvamas. Sõda on muutumas ühiseks asjaks. Saadeti pojad ja vennad sõtta, keegi sai surma, keegi haavata. Inimesed reageerivad sellele erinevalt. Kuid paljudel juhtudel tähendab see vihkamise teket Ukraina vastu, mitte aga nende vastu, kes neid poegi ja vendi surema saatsid. Enamus protestijaid on aga lahkunud, kas sõitnud minema või lihtsalt kõrvale tõmbunud.
Sõjaga kaasneb muide nähtusi, mida varem ei olnud eriti märgata. Üks neist on suhtumise muutus välisriikides mitte ainult Venemaasse, vaid ka vene keelde ja kultuuri.
Ja mida kauem see sõda kestab, seda süngemaks suhtumine muutub. See on aga juba eraldi teema koos vene kultuuri kandjate suhtumisega sõtta. Tundlik ja vägagi isiklik teema, mille tarbeks lisan viidetesse intervjuu Mihhail Lotmaniga raadiojaama Vabadus kodulehelt. Ja neile, kes pole veel lugenud, ka soovitus lugeda Mihhail Šiškini mullu Loomingu Raamatukogus ilmunud esseekogu "Sõda või rahu?".
Viited lugemishuvilistele
"В жизни русских большую роль играет самоуничижение" — 10 цитат из Моэма, за которые вас посадят (lifedeeper.ru)
Interview: Slavoj Zizek: 'Denazification Should Begin At Home, In Russia' (rferl.org)
Патриотическая песнь (newtimes.ru)
ИНТЕРВЬЮ ⟩ "Разговоры, что Путин скоро помрет - это слабость". Политолог Пастухов из Лондона дал прогноз на 2023 год (postimees.ee)
Каспаров: После поражения в Украине РФ будет второстепенной – DW – 07.01.2023
Михаил Лотман: "Россия одна, и отвечать придется нам всем" (svoboda.org)
Mihhail Šiškkin, "Sõda või rahu?" – LR nr 35-37, 2022.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.