Ameerika kirjanik ja füüsik Alan Lightman on osale meie lugejatest tuttav oma mullu eestindatud raamatuga "Einsteini unenäod". See 1993. aastal ilmavalgust näinud teos on tõlgitud vähemalt 30 keelde, selle põhjal on kirjutatud peotäis näidendeid ja vähemalt üks muusikal. Ehk siis täielik menuk. Seekordne taustajutt võtab aga aluseks mitte Lightmani kui kirjaniku, vaid tema kui füüsiku mõtteavaldused. Tuginen mullu ilmunud esseekogumikule "Probable Impossibilities" ehk "Tõenäolised võimatused".
Alan Lightmanile meeldib mängida vastuoludega, ülisuurte ja üliväikeste nähtustega ning mõttelennuga. Kõige selle aluseks on kujutlusvõime, mida ta loeb vägagi tähtsaks mitte ainult kunstis, vaid ka teaduses. Proovigem kujutleda lõpmatust ja seda mõlemal suunal, lõpmatult väikese ja lõpmatult suure poole vaadates. Inimese aju on üldiselt kohanenud piire omavate nähtustega ja seetõttu on lõplikkuse puudumine meie teadvusele mõneti häiriv.
Lõpmatult suure puhul kujutame ilmselt ette universumit. Tänu teaduse ja tehnoloogia arengule oleme suutelised selles järjest kaugemale nägema. Kuid kunagi ei suuda me näha avaruumi lõppu, sest seda ei ole.
Teises suunas, lõpmatult väikese poole vaadates on meie arusaam läbi aja täienenud uute mõõdete ja nähtustega. Aatom kui midagi lõpmatult väikest on juba kauge minevik. Sellest annab veel tublisti väiksemaks minna ka praeguste teadmistega. Kvark olla aatomist hulga miljoneid korda väiksem ja seni teada olevalt väikseim tuvastatud osake. Sealt edasi minnes tuleb esialgu tehniline piir ette. Blaise Pascal on aga öelnud, et kõike saab poolitada ja tänapäeval ütleks ta ilmselt, et jagame kvargi pooleks. Siis poolitame need poolikud ja nii edasi.
Kuskil läheb ka meie kujutlusvõimel järg käest ära. Kuid kuhu me iseenese ehk inimese sellel skaalal paigutame? Lightman leiab, et kuna tähe, näiteks Päikese, suuruseni jõudmiseks või teistpidi, aatomi väiksuse saavutamiseks peaks inimese suurust ühes suunas kahekordistama või teises suunas poolitama enam-vähem võrdne arv kordi, siis järelikult oleme me oma suurusega kuskil poolel teel aatomi ja tähe vahel.
Lightman meenutab, et füüsikas saab üldiselt kõike mõõta, seal on korral oma selge tähendus. Kuid laias plaanis on korratus ehk korralagedus palju levinum nähtus kui korrastatus. Paljud füüsikud on veendunud, et korrastatus on vahetult seotud ajaga. Ehk ettepoole liikuva aja suund on määratud korrastatuse liikumisega korralageduse poole. See, mida me tulevikuks nimetame, on kasvava segaduse seisund. Minevik on aga kasvav korrastatus. Tuleviku ja mineviku kontekstis tekib muidugi kohe ka küsimus algusest, et kus see oli ja kus on ajas lõpp?
Ei saa välistada, et sellele mõtlemine on nii mõnegi inimese kui mitte just jooma pannud, siis vähemalt muidu ajus lühiseid tekitanud. Kaks teadlast olla pakkunud välja teooria niinimetatud kahe peaga ajast. Et kosmose evolutsioon on olnud ajas sümmeetriline.
Enne Suurt Pauku ehk enne kõige algust olnud universumi käitumine peegelpilt tema käitumisest pärast seda. Ehk kuni hetkeni 14 miljardit aastat tagasi tõmbus universum väsimatult kokku, kuni saavutas Suure Paugu ajaks minimaalse suuruse. Ja siis käis pauk ja universum hakkas laienema ja jätkab seda tegevust ka praegu. Teoorias on aga puudu see, mis juhtub kauges tulevikus, kas minnakse järgmisele ringile või mis?
Kuid veelkord inimesest. Oleme saavutanud palju nii kunstide, teaduste kui ka kõige muu vallas. Oleme loonud terveid seaduste ja sotsiaalsete koodide süsteeme. Kuid tegelikult ei ole sellel kõigel väljaspool meie teadvust mingit tähendust. Ja meie teadvus on vaid aatomite kogum, mille saatus on laguneda ja lahustuda. Igaühe jaoks meist on seega teadvusel ja mõttel lõpp olemas. Meie oleme ja meie loodud institutsioonid on seega alati teel olematuse suunas. Ja mida sellise teadmisega nüüd peale hakata? Ei tea, igaühe enese asi, õigeid vastuseid ei olegi. Ainus piir on igaühe kujutlusvõime.
Teadlased on püüdnud kujutlusvõimele eksperimentidega aluseid luua. Nobeli preemia laureaat Jack Szostak kolleegidega näitas 20 aastat tagasi, kuidas vulkaanilisest liivast moodustunud saviga, mida muide kasutatakse ka kassiliivana, saab kiirendada eluks vajalike rakuosakeste moodustumist. Seejuures olid neil kasutada vaid lihtmolekulid, mis eksisteerisid juba eelajaloolisel maakeral.
Jättes tehnilise osa kõrvale võib öelda, et neil õnnestus näidata rakuosa loomist, kasvu ja iseenese taasloomist ehk paljunemist. Selle peale olla Szostak saanud palju kiita paduusklike käest, kelle arvates ta oli tõestanud, et Jumal võis inimese savist vormida.
Eks teadlastel ole ikka vahel kiusatus loodusega pisut mängida. Inimene võib end eriliseks lugeda, kuid tegelikult koosneb ta samasugustest aatomitest nagu kivid, puud, õhk ja vesi. Inimese ja tema tegevuse saab algosakesteks ja elektrilisteks signaalideks lahti võtta ja kõike seletada. Kuid midagi jääb tihti puudu. Võib kirjeldada protsessi, mis toimub meesterahvas naisterahva nägemisel, kuid teadus ei suuda seletada seda ühte põhjust, mis paneb mehe selle naise juurde astuma, on see lühiühendus või mis…
Igal juhul, kui inimene sureb, siis tema eriline kooslus laguneb. Aatomid jäävad aga laiali paisatult alles. Kui neist igaühele lahkunu nimi külge panna, oleks tuhande aasta pärast võimalik näha, kuhu nad on jõudnud. See ongi ehk surematus.
Elu on ju vaid välgatus kosmilises ajas ja ruumis. Meie suhe loodusega on tegelikult ühepoolne. Loeme end osaks loodusest, kuid loodus on meie suhtes üsna ükskõikne. Meie oleme pidanud loodust nii hirmuäratavaks jõuks kui ka oleme talle inimlikke omadusi omistanud.
Kuid loodusel ei ole teadvust, ta on sõge. Ta ei ole ei sõber ega vaenlane. Loodus suudab kõik meie tembud üle elada ja tal on sügavalt ükskõik, kas saja aasta pärast homo sapiens on veel olemas või ei ole. Meie mure peaks Lightmani arvates olema eelkõige endi kaitsmine, kuna me oleme ainsad, kes meil enese kaitseks olemas on.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.