Kui telefonid muutusid kaasaskantavateks, oli see tehnoloogiliselt samm edasi. Kui mobiilimaailmas 2G asendus 3G-ga, oli seegi samm edasi, millele järgnes loogilisena sammuke 4G peale. Räägime ju praegu nutitelefonist, mis on hakanud omandama juba otsustavat rolli meie argielus. Mitte ainult asjana iseeneses, vaid mitmete teiste seadmete ja vahendite asendajana.
Nüüd siis on tulnud 5G, mõeldakse juba 6G peale ja asi läheb üldse käest ära…. Kui meie elu keskmeks kujuneb kämblasuurune nutikas, siis süsteemi kokkuvarisemine mingil tehnilisel põhjusel – kas pikem elektrikatkestus, teenusepakkuja kollaps või rünne antennide purustamiseks – võib argielu halvata.
Nutitelefon sõltub kiipidest. Kiipe toodetakse vaid piiratud arvus riikides. Kiip on nüüdismaailma maailma elujõud, ilma milleta enam hakkama ei saada. Kiipide pärast konkureeritakse, kiipide pärast võidakse ka sõdida.
Vestangi seekord kiipidega seotust, kuigi ehk vähem tehnilisel tasandil, mille osas minu pädevus on umbes sama nagu jänesel trummilööjana. Tuginen Chris Milleri mullusele raamatule "Chip War" ehk "Kiibisõda". Alapealkirjaga "Võitlus maailma kõige kriitilisema tehnoloogia pärast" (Chris Miller, "Chip War. The Fight for the World's Most Critical Technology", 2022). Eesti Ekspressis ilmus sellest ka ülevaade. Kuid nopin "Kiibisõjast" vaid mõningaid seiku.
Kogu nüüdseks välja kujunenud kiibimajandus näitab nii globaliseerumise võimalusi kui ka vajakajäämisi. Hiljutine pandeemia katkestas mitmeid tarneahelaid ja näitas, et ainult logistikakettidele ei maksa loota, kuid kiibindus oli selleks ajaks juba tugevalt keskendunud teatud riikidesse.
Tehnoloogilise taseme osas ei ole praegu kiipide tootmisel võrdset Taiwani firmale TSMC. Tootmiseks vajalike seadmete osas, kus vajalik on võime töödelda materjali paari aatomi paksuses mõõtkavas, on ilmne turuliider Hollandi ASML. Endiselt on turul erinevas rollis tugeval kohal ka paar USA firmat. Pluss Lõuna-Korea, Jaapan ja ehk ka Singapur.
Kogu kiibinduse, täpsemalt pooljuhtide ja integraalskeemide, sünni ja arengu ning tootmismeetodite osas tasub vaadata USA Räniorgu. Kuid tegemist ei ole ainult leiutamise ja arendamisega. Lisaks oli tähtis ka kiipide massilise tootmise käivitamine ja selleks vajalikud seadmed. Miks aga Nõukogude Liit ja Hiina selles valdkonnas erilisi saavutusi ei ole näidanud?
Nõukaaja üks tehnoloogilise arengu viis oli spionaaž, ehki maakeeli teiste poolt leiutatu varastamine. Tuumarelva puhul asi toimis, varastati ameeriklastelt mingid tehnoloogilised saladused ja pandi oma pomm kokku. Ja kui tehnoloogiasse ilmusid pooljuhtseadmed, siis näis Moskva mõne võtmeotsustaja mõte liikuvat samas suunas.
Ameerikast Texas Instrumentsist varastati integraalskeem, teadlastele tehti ülesandeks see üksipulgi lahti võtta ja kopeerida. Päris alguses, kui kiibid olid piisavalt suures mõõtkavas, oli see mingil määral ehk võimalik, kuid iga uue tasemega muutus see järjest keerulisemaks. Samal ajal olnuks võimalik käivitada ka oma arendustegevus, kuna ookeani tagant olid pagenud kaks spiooni, kellele anti võimalus hakata arendama Nõukogude Räniorgu Moskva äärelinnas.
Kuid keskenduti siiski varastatu kopeerimisele. Paraku olid Nõukogude seadmed lihtsamad ega omanud ka piisavat puhtuseastet. Ka tooraine ei olnud piisavalt puhas ja töötavaid kiipe õnnestus suhteliselt vähe valmistada. Otsustati varastada ka tootmisseadmeid. Oli ju 1980. aastatel KGB palgal kuulu järgi umbes tuhat inimest, kelle töö oli varastada lääne tehnoloogiat. Näiteks Nõukogude konsulaadis San Franciscos töötas 60 inimest, kelle sihtmärgiks olid Ränioru firmad. Kuid kiibi disaini varastamine on mõttekas vaid juhul, kui suudetakse seda kiipi massiliselt toota.
Seadmeid õnnestus läbi kolmandate riikide mõningal määral hankida, kuid need vajasid ka varuosi ja hooldust. Lisaks selgus ameeriklastele ühe ülejooksiku kaudu Nõukogude tehnospionaaži ulatus. Otsustati tehnoloogiaeksporti karmistada. Ronald Reagani administratsioonis käivitati plaan Exodus ja 1985. aastaks oli kätte saadud umbes 600 miljoni dollari väärtuses tehnoloogilist kaupa ning vahistatud tuhatkond selle äriga seotud inimest.
Kiipide varastamise süsteem tagas aga muuhulgas olukorra, kus Nõukogude Liit ja seejärel Venemaa oli pidevalt umbes viis aastat ameeriklastest maas. Oma kiipide kohta oli nõukariigis käibel nali: "Me oleme loonud maailma suurima kiibi.".
Moskva kulutas ka arendustegevusele liiga vähe raha, näiteks Jaapanil olid vastavad eraldised kaheksa korda suuremad. Liitlasteltki polnud Moskval tuge loota. Kõige arenenum oli ehk Ida-Saksamaa, kuid sealsed kiibid olid näiteks jaapani omadest viletsamad, kuigi maksid kümme korda rohkem.
Ka Hiina on püüdnud oma kiibitoodangut arendada, aga pikka aega kommunistlike meetoditega. Käsumajandus selles valdkonnas ei ole ilmselt piisavalt toiminud. Seetõttu saadakse seni vajalikke kõrgel tasemel kiipe hoopis Taiwanist. Sealse tipptootja TSMC jaoks on Hiina Huawei muide suuruselt teine klient. Seni vähemalt…
Oma toodangu arendamine Hiinas aga tõrgub, kuigi plaanid on suured ja ei saa välistada, et need võivad mingil määral ka teostuda. Shanghais paiknev SMIC olla vaid paar aastat tippudest maas. Igal juhul on Holland juba tõmmanud pidurit Hiinale kiibitootmise tippseadmete tarnimisel, et sealseid protsesse aeglustada. Piduriks on Pekingil, nagu ka Moskval, tõik, et paljud ajud on lahkunud välismaale.
Taiwani jaoks võib aga tipptasemel kiibindus olla üks tegureid, mis hoiab vaos Hiina sõjalised meetmed saare ühendamiseks. Kui TSMC tehased pihta saavad, tähendaks see tippkiipide tarnete katkemist ka Hiinale enesele. Seni ei ole Peking selleks ilmselt veel valmis.
USA ja lääne jaoks tervikuna oleks ehk raskemgi löök see, kui Hiina ja Taiwan kokkuleppele jõuaksid ja Peking saaks eelisjuurdepääsu tipptehnoloogiale. Euroopa jaoks tähendavad Taiwani kiibid seda, et erinevalt president Macroni poolt öeldust on saareriigi saatus vägagi meid puudutav.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.