Soome äsjastel parlamendivalimistel läks Põlissoomlastel (Perussuomalaiset) hästi. Saadi ajaloo parim tulemus kohtade arvu poolest. Erakonna esinaine Riikka Purra kogus aga Soome ajaloo suuruselt neljanda häältehulga. On, millega kiidelda.
Eesti parlamendivalimistel EKRE-l nii hästi ei läinud, saak jäi kasinaks ja valitsemislaua juurde asja ei ole. Ega me veel ka põlissoomlaste tulevikust valitsemise plaanis suurt midagi ei tea, aga see on juba teine teema.
Üks ühine joon Eesti ja Soome valimistel oli ehk tavalisest kübeke suurem rahvusvaheline tähelepanu neile. Mõlemal juhul kaldun arvama, et peamine põhjus on senistes peaministrites, Kaja Kallas meil ja Sanna Marin Soomes. Noorepoolsete naksakate ja silma jäävate naispoliitikutega kord juba on nii, et nende kaudu pööratakse rohkem tähelepanu ka nende riikidele ja erakondadele.
Kuid jutt on EKRE-st ja põlissoomlastest. Neid on ikka kiputud ühte patta panema. Et noh, sellised radikaalsed ja populistlikud jõud… Ja europarlamendis on nad tõesti ühes rühmas nimega Identiteet ja demokraatia. Samasse rühma kuuluvad mitmed teada-tuntud paharetid ehk tegelased, kellega põhivoolu poliitikud püüavad ühele pildile mitte sattuda.
Kuid meil on vaatlemisel vaid kaks erakonda, üks siin- ja teine sealpool Soome lahte. EKRE ja Põlissoomlased võivad küll Euroopas laias laastus sarnased välja näha, kuid mulle tundub, et neil on ka erinevusi. Kasvõi liidrite käitumises.
Eestis lülitati EKRE nimekirja nii-öelda välismängijana inimene, kes oli avalikult kinnitanud ükskõiksust selle suhtes, kas Eestit nimetatakse oblastiks või millekski muuks ning kas tornis lehvib Eesti või mõni muu lipp.
Soome puhul ei kujuta ma ette põlissoomlast, kes teataks, et tal suva, kas Soome on kubermang või vabariik ning kas mastis lehvib sinivalge või mõni muu lipp. Mõni selline võib ju leiduda, kuid arvan, et pikka pidu tal selles seltskonnas ei oleks. Eestis seevastu on kõik korras, parteijuht märgib vaid, et välispoliitikas ei pruugi neil selle isikuga ühiseid vaateid olla, kuid neil on arvamusvabadus.
Usun, et Eestis viis selle tegelase listis olek nii mõnegi eestlase hääle, asemele tuli aga vaid mõni napp venemeelne häälekene.
Soomes ei kujutaks ma ka ette, et valitsuses olles mõni põlissoomlaste minister hakkaks välisriigi liidri üle ilkuma ja teda maha tegema. Valijatele see ei istuks. Eestis see paraku toimus ja ega erakond seda ka hukka ei mõistnud, mõni pigem kiitis takka. Viisakama inimese peletaks selline asi ilmselt eemale.
Põlissoomlased on samuti valitsuses olnud ja nende välisminister ning endine liider Timo Soini oli minu isikliku kogemuse kohaselt vägagi adekvaatne. Ta kujunes küll partei mõõduka tiiva esindajaks ja see tiib lõi muudest lahku, kuid siiski. Ka tema järglane, Jussi Halla-aho, kes küll valitsuses ei olnud, kuid kellega olen samuti kohtunud ning vestelnud, oli igati intelligentne inimene, ikkagi teaduste doktori kraadiga. Ja kui kord telestuudios erakondade juhtidele esitati küsimus: "Mis on Soomele suurim oht?", siis oli tema ainus, kes kohe, kõhklematult ja lühidalt vastas: "Venemaa!".
Ka Eestis on EKRE juhti vahetanud. Või nagu üks nende pereliige ütles, võim sai aristokraatlikult üle antud, isalt pojale nimelt. Mõneti oli see ehk positiivne, kuna poeg ei pidavat isa eest vastutama. Seetõttu ei pea ta ilmselt ka selgitama vana kaabu luulusid lendamisest ja sellest, kuidas ingel käis talle peoga pähe patsutamas ja tegevusjuhiseid jagamas. Kuid erakonnale tervikuna ei pruugi sellised piibellikud passaažid kuigi kasulikud olla, vähemalt kaine mõistuse vaatevinklist mitte.
Põlissoomlaste praegune liider Riikka Purra on erakonda minu arvates veelgi parketikõlbulikumaks muutnud. Nagu üks Euroopa vaatleja märkis, on põlissoomlased muutunud rahvuspopulistlikust parteist Euroopa paremradikaalseks erakonnaks. Ma ei tea, kas see on nüüd positiivne või negatiivne hinnang, aga ilmselt viide, et kolkapopulismist ollakse jõutud euroopalikule peavoolule.
Purra poolt esitatatud valimiseelsetes seisukohtades oli palju puutepunkte parempoolse maailmavaatega ja valimised võitnud Koonderakonnaga (Kokoomus). Välis- ja julgeolekupoliitika ning NATO kampaania sisuliselt teemaks ei olnud, kuna enamus soomlasi on niigi ühisel seisukohal. Põlissoomlaste parlamendisaadikuist üks hääletas küll NATO-otsuse vastu, kuid valimistel ta enam tagasivalimiseks hääli kokku ei saanud.
EKRE-l lõi Ukraina ja Venemaa sõjalise agressiooni teema siiski mitmel korral sisse ja mitte just eriti soodsal moel eestlaste enamuse seisukohti arvestades. Ukraina abistamise ja pagulaste vastuvõtmise taunimine jättis päris halva maigu ja võttis neilt hääli.
Ränne on põlissoomlastel üks küsimus, milles nad paljudest teistest erinevad. Kuid Soomes on see naabrite rootslaste probleemide taustal üldse arvestatav teema, mis võib nii hääli tuua kui ka viia. Riikka Purra märkis siiski, et tööalast sisserännet võib tulijatele punktisüsteemi kehtestamisel arutada. Ka Euroopa Liidu otsene vastasus on vähemalt ajutiselt sahtlisse pandud, piirdudes nüüd vaid kriitikaga.
Kokkuvõttes tundub põlissoomlaste väljapoole paistev käitumine olevat mõõdukam ja haritum kui EKRE-l. Kuid see ei pruugi olla kogu põhjus nende tulemuste erinevuseks. Tõenäoliselt on praegu tegemist ka traditsiooniliste parteimaastike ümberjoonistamisega.
Eestis on sisseharjunud erakondlikke eelistusi vähem kui Soomes ja seetõttu on protsess erinev. Tööliste osakaalu vähenemine, maaelanike kolimine linnadesse, töövõtja rolli asendamine iseendale tööandja või väikefirma omaniku rolliga, uued tööalad ja palju muud inimeste mõttemalle muutvat on muutmas kogu hääletuspilti.
Küsimus on seega selles, kas erakondade juhid suudavad nende muutustega kaasas käia või eelistavad viimase parteisõdurini vana laulu laulda.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.