Termin "soometumine", mis esmakasutuses oli küll saksa keeles ja seega "finlandisierung", on meil hästi teada. Tänavu ilmus Soomes raamat, mis käsitleb "järelsoometumist", originaalis pealkirjaga "Jälkisuomettumisen ruuminavaus" ehk "Järelsoometumise lahang", autor Pekka Virkki.
Soome keele oskajale on tegemist väga kasuliku üllitisega. Minu maitse jaoks on tekst kohati pisut sakiline või hüplik, kuid käsitleksin teost väga hea viidete kogumikuna. Iga peatüki järel olevatest märkustest ja allikaviidetest saaks mitu raamatut kokku kirjutada.
Virkki ise näeb oma tööd kui teejuhti inimesele, kes otsib vastust Soome lähiminevikku puudutavatele küsimustele. Ja ta selgitab, miks just "järelsoometumine", mitte "uussoometumine või midagi sarnast. Viimatimainitud variant viitaks justkui endise nähtuse tagasitulekule. Kuid autori arvates on olukord muutunud, järelsoometumine erineb algsest nähtusest, kuid viitab, et selle mõju ei ole kadunud.
Virkki näeb ka ohtu, mis võib tuleneda soometumise kui mõiste ebamäärasusest. Palju sõltus tol ajal eeskätt motiividest, mitte käitumisest kui sellisest. Soometumisega samal ajal käis Soomes ju ka läänestumine, kuid viimane ei saa esimese jaoks poliitiliselt ja moraalselt õigustus olla. Praegu on aga paslik aeg järelsoometumisest rääkida, kuna selle lõpu algus oli 2014. aasta Ukraina maidan. See tähistas ka rahvusvahelise poliitilise paradigma muutust.
Kuigi Nõukogude mõju ei olnud Teise maailmasõja järel Soomes väga lai, oli riigi valitsusaparaat 1980. aastateks pea täielikult nõukogudesõbralike tegelastega mehitatud. Ja see ilmneb nii KGB kui ka Soome julgeolekupolitsei Supo dokumentidest.
Autoritaarsetest joontest ja nõukamõjust hoolimata oli Soome siiski poliitiliselt korralt lääneeuroopalik ühiskond. Ta oli ka topeltvitriin: Moskva soovis Soomest kujundada nõukasõbraliku riigi näidet läänele, kuid samal ajal oli Soome ka läänelik vaateaken Nõukogude Liidu suunas.
Üks võtmetermineid näikse olevat Nõukogude – Soome sõpruse ja koostööleping ehk nn YYA leping. Virkku arvates ei ole paljud soomlased tänini mõistnud selle lepingu ajastu Nõukogude mõju sügavust. See aeg on jäänud läbi uurimata. Ka Soomes välditi lustratsiooni ehk läbivalgustamist, kuna see oleks puudutanud väga paljusid võimu juurde jäänuid. Niinimetatud YYA eliidil õnnestus säilitada võim ja jätkata vanade kontaktide kasutamist.
Seda nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Näiteks president Mauno Koivisto 1990. aastate alguse kesksed otsused olid tehtud niinimetatud parteikanali ehk Nõukogude luure kaudu. Soome roll olnud märkimisväärne nii kavandatud Lääne-Euroopa Liidu kui ka hiljem Euroopa Liidu kaitsemõõtme lahjendamisel. Samal ajal püüdis riigi juhtkond hoida vaos Balti maade NATO-sse pürgimise indu ja seda kõigi eelduste kohaselt Moskva otsesel palvel.
Virkki sõnul vastutavad soometumise käsitlemata jätmise eest Mauno Koivisto, Supo juhina toiminud Seppo Tiitinen, Martti Ahtisaari, Tarja Halonen, Paavo Lipponen ja Erkki Tuomioja. Virkki hinnangul takistasid nad aktiivselt poliitilise luure avatud käsitlemist siis, kui võimalused selleks parimad olid. Seda kinnitavat nii niinimetatud Tiitise nimekirja seifi sulgemine kui ka Koivisto soov torpedeerida Boriss Jeltsini poolt talle tehtud ettepanekut KGB arhiivide ühisest uurimisest.
Omal ajal Eestis suursaadikuks olnud endine Soome presidendi kantseleiülem Jaakko Kalela, KGB koodnimega Proff, olevat öelnud, et arhiivide avamine oleks Soome poliitilisele eliidile olnud suurt hämmingut tekitav.
Idasuhted mõjutasid ka Soome majandus- ja finantskäitumist, kui jutuks oli näiteks niinimetatud idaraha pesemine. Vanad võrgustikud ulatuvat kaugele Soome majandusse ja poliitikasse, mitmed tegelased on tänini ametis.
Mainitakse ka Eestit. Iltalehtis ilmus mullu kirjutis, mille kohaselt Soome kodakondsuse saanud vene oligarh ja Vladimir Putini sõber Gennadi Timtšenko olla püüdnud 1995. aasta valimiste ajal mõjutada Eesti poliitilist elu läbi Tiit Vähiga loodud ärisidemete. Hiljem tegutsenud Vähi Virkki sõnul viisakalt öeldes heade idasuhete edendajana, otse öeldes aga Vene huvide eest seisjana.
Soome poliitikuid käib raamatust läbi hulgi. Korduvalt on jutuks Paavo Lipponen, kes olnud seisukohal, et Soome kuulub Nõukogude huvisfääri ja soome töörahvale olnud suurim oht hoopis lääne imperialism. Soome ja Eesti suhete kontekstis meenutab Virkki kummalist innukust, millega Soomes peeti vajalikuks toonitada eristumist Balti naabritest.
Endine suursaadik René Nyberg rääkinud aastal 2006, kuidas ta olevat Toomas Hendrik Ilvesele kinkinud saksa kindrali Rüdiger von Goltzi raamatu "Minu missioon Soomes ja Baltikumis" aastast 1920. Raamatu nimetus viitavat selgelt, et Soome ja Baltikum on eri asjad. 1990. aastal meenutas Nyberg aga OSCE delegatsiooni juhina lätlastele ikka Venemaa huve ja venekeelsete õigusi Lätis.
Mitmed tuntud Vene-sõbrad on aga Soomes karjääri teinud. Virkki sõnul olnud suur üllatus näiteks Soome-Vene sõprusühingu esinaise Paula Lehtomägi nimetamine peaminister Juha Sipilä valitsuse riigisekretäriks. Lehtomägi juhtimisel oli sõprusühing nimelt muutunud taas Moskva ruuporiks. Mitmete teiste tegelaste, ka peaministrite tegevusest idasuunal oleme mõne muu raamatu kontekstis juba rääkinud, ei hakka kordama.
Kuid kokkuvõtvalt märgib Virkki, et Vene rahaomanikud ja võimurid on kasutanud Soome soodsat seaduslikku keskkonda ja vana mõju, et seal raha või vara hoida ja seadustada.
Järelsoometumine jõudis Virkki hinnangul oma matusteni 1. märtsil 2022 Vene saatkonna ees Helsingis toimunud üritusel, kus üliõpilaskoor esitas "Finlandiat", asendades laulus sõna "Soome" sõnaga "Ukraina". Virkki esitab ka oma mudeli, kuidas kodanikud ja avalik võim järelsoometumise osas peaksid edasi minema. Samuti pakub ta idasuhete ajaloo ja mälu instituudi rajamist, et omaaegse ajalooetapiga ühele poole saada ja jäänud ebatervislikele seostele lõpp teha.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.