Kolonialismi ja selle pärandi teema tõuseb tänapäevalgi pahatihti esile. Võtan sellest rääkida ühe raamatu tõttu. Nigel Biggari üllitis pealkirjaga "Kolonialism. Moraalne rehnung" ilmus veebruari algul. Aga see ilmus… Kogu seekordse loo taustaks ongi selle raamatu ilmumisega seotud raskused. Need ilmestavad ka probleeme, miks ta soostus seda raamatut kirjastuse ettepanekul kirjutama.
Nigel Biggar on Oxfordi Ülikooli teoloogia professor, kuid tema teadustöö viis ta vastuollu osades akadeemilistes ringkondades võimust võtnud nägemustega. Bloomsbury kirjastus tegi talle ettepaneku see raamat kirjutada aastal 2017. Kuid juba enne seda oli professor Biggar sattunud ebaterve tähelepanu orbiiti. Nimelt oli ta avaldanud kirjutise, milles teatud määral kaitses 19. sajandi briti imperialisti Cecil Rhodes'i ja hindas kõrgelt ühte kirjutist kolonialismist.
Need seisukohad pälvisid räige hukkamõistu, tema vastu tõusid nii mõned õppejõud kui üliõpilased, üks tema teadusprojekte peatati. Ja kui ta oma raamatu valmis oli saanud, teatas ka kirjastus ootamatult, et avaldamine jääb ära, kuigi töö oli saanud asjatundjailt kõrge hinnangu ja kirjastuses peeti seda algul suurt tiraaži väärivaks. Biggar oli aga julgenud kirjutada, et brittidel on põhjust oma imperiaalse mineviku üle mitte ainult häbi, vaid ka uhkust tunda. See seisukoht, nagu ka arvamus, et Rhodes'i võrdlemine Hitleriga on vale, viis professori ajaloosõdade keerisesse.
Oli kuidas oli, aga kirjastus tegi südame kõvaks ja veebruari algul raamat ilmus. Nigel Biggar keskendub selles eelkõige Briti imperialismi ajaloole ja koloniaalminevikule. Töö on tõesti põhjalik, ainuüksi kasutatud kirjanduse loetelu võtab 33 lehekülge, märkused viidetega lausa 130 lehekülge. Kuid asi on ilmselt mitte töö põhjalikkuses, vaid selle seisukohtades. Huvilised leiavad loo lõpust viite kirjutisele, mille kiitmise pärast professor Biggarit tampima hakati, ning ka ühe tema raamatut maha tegeva kirjatüki. Et asja nii-öelda tasakaalustada.
Tänapäeval on teadupärast levinud seisukoht, et valge inimene on igasugustes ajaloolistes kuritegudes süüdi juba ainuüksi oma nahavärvi pärast. Ja kogu lääne tsivilisatsioon on vaata et täielikult arenenud orjapidamise ja kolonialismiga saadud rikkuste najal.
Professor Biggar võtab rääkida ka orjanduse teemal. Britid on tema sõnul tõesti tegelenud orjakaubandusega oma poolteist sajandit. Kuid järgmised poolteist sajandit tegelesid nad orjakaubanduse vastu võitlemisega, kusjuures kulud selleks olid suured mitte ainult rahaliselt, vaid ka Briti sõdurite elude plaanis. Nimelt võitlesid britid oma orjakaubanduse keelustamise järel orjaveo vastu Atlandi ja India ookeanil, nagu ka araablaste orjakaubanduse vastu Aafrikas. See on osade teoreetikute poolt sobivalt unustatud.
Lisaks märgib professor Biggar, et minevikku ei saa hinnata nüüdisaja moraalireeglite alusel. Orjus on juba ammu taunitav, kuid 18. sajandi teise pooleni oli see tavaline nähtus, mis oli eksisteerinud aegade algusest, niikaua kui inimesed maa peal on olnud. Või õigemini alates sellest ajast, kui leiti, et mahalöömise või ära söömise asemel on võimalik vastane enda heaks tööle panna. Biggari sõnul ei tohi me oma moraalitsemises olla liiga jäigad, kuna me elame teistes oludes kui mineviku inimesed.
Kindlasti on nii mõnelegi olnud ärritav ka Biggari tõdemus, et usk inimolendite põhimõttelisse võrdsusesse ei tähenda kõigi kultuuride automaatset võrdsustamist. Kirjaoskajad kultuurid näiteks on ilmselt tehnilises mõttes kõrgemal tasemel kui kirjaoskuseta kultuurid. Kultuur, mis teab, et Maa on ümmargune, on mõnes mõttes kõrgem kui kultuur, mis seda ei tea. Kultuur, mis tunneb õudust inimohvrite toomise ees, on moraalselt kõrgem kui kultuur, mis neid ohvreid toob. Ja nii edasi.
Biggar käib üsna detailselt läbi briti koloniaalvõimude ja keskvõimu tegevuse, kuid jätame üksikasjad siinkohal kõrvale. Üllitise teema on üldisem. Nägemus kolonialismist kui valge mehe süüst mõjutab tänapäeval rahvusvahelisi suhteid. Mitmed Aafrika riigid ei soovi hukka mõista Venemaa sõda Ukraina vastu, kuna tegemist ju valgete omavahelise asjatamisega. Samuti ei ole see nende nägemuses ka endise koloniaalvõimu sõda koloonia tagasisaamiseks, kuna mõlemad ju valged.
Meilgi on puhuti raske aafriklastele selgeks teha, et olime kunagi okupeeritud, koloniseeritud mitmete võõrriikide poolt, aga ise me ise kedagi ei koloniseerinud. Seda narratiivi tasub siiski ikka ja jälle korrata.
Põhiliselt on süüdistusi kostunud Aafrika suunalt ja just seoses orjakaubandusega. Biggar meenutab, et juba viikingid kauplesid valgete orjadega Hispaania ja Egiptuse orjaturgudel. Orjapüüdjad Põhja-Aafrikast ründasid nii inglaste laevu kui ka rannakülasid orjade saamiseks. Tuneesia, Alžeeria ja Tripoli bandiidid olevat orjastanud vähemalt miljon eurooplast. Moslemi orjapidajad olevat kuni aastani 1920 orjastanud kokku umbes 17 miljonit inimest, neist enamus aafriklased. Seda on rohkem kui orje, kes veeti üle Atlandi. Lisaks on aafriklased ise ajalooliselt orjastanud teisi aafriklasi.
Kogu see taust selgitab ka küsitavusi, mida tekitavad nõuded mineviku orjuse eest kahjutasu maksmiseks. Ameerikas on jutt käinud juba triljonitest dollaritest. Kuidas aga tuvastada, kes on orjapidajate järeltulija ja kes orjade oma ning miks järeltulijad, kes sellest kasu ei ole saanud, peavad tasuma millegi eest minevikus? Milline olnuks orjade järeltulijate elu tänapäeval, kui nende esivanemad oleksid jäänud Aafrikasse? Kas parem kui praegu?
Ja kuidas jääb Aafrika hõimupealike ja valitsejatega, kes ise orje püüdsid ja neid müüsid ning seega kasu said? Kas nendegi järeltulijad peaksid hakkama kahjutasu maksma. Või kuidas jääb araabia orjakauplejatega? Üks Briti diplomaat öelnud, et britid on nõus tasuma kahjutasu kohe, kui enda oma roomlastelt kätte saavad...
Igal juhul pole ime, et praeguses tühistamispoliitika ja ajalooliste süüdistuste õhkkonnas professor Biggari raamat paljudele pinda käib.
Viited lugemishuvilistele
- Biggar, Nigel "Colonialism. A Moral Reckoning", 2023.
- Anatomy of a Book Cancellation | Compact Mag
- The Case for Colonialism by Bruce Gilley | NAS
- Colonialism by Nigel Biggar review – a flawed defence of empire | History books | The Guardian
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.