John Adams, USA ajalises järjestuses teine president, kirjutas kunagi oma pojale, et Thucydidese teosest "Peloponnesose sõda" leiab juhiseid igaühele – kõnemehele, riigimehele, kuid ka ajaloolasele ja filosoofile.
See Vana-Kreekas viiendal sajandil enne meie ajaarvamist toimunud sõja ülevaade on osutunud tõeliseks varasalveks mitmes mõttes. Teose autorit, Ateena kindralit ja ajaloolast Thucydidest on nimetatud teadusliku ajaloo isaks. Lisaks on teda peetud ka tänapäeva poliitilise realismi ja neokonservatismi koolkondade isaks. Nii et isana on Thucydides osutunud väga viljakaks.
Autor ise on oma raamatus prohvetlikult märkinud, et see on mõeldud eelkõige tulevastele põlvedele. Ning ta on saanud Ateena ja Sparta rivaalitsemist ning sõdimist kirjeldades hakkama ilma jumalatele viitamata, mis on ka saavutus.
Kuid nagu ikka selliste tööde puhul, on ka kriitikuid. Üks tõsisemalt võetavaid on tõenäoliselt Yale'i Ülikooli klassikalise ajaloo professor Donald Kagan, kes on üllitanud Peloponnesose sõjast neljaköitelise ülevaate ning on seda teemat läbi ja lõhki lahanud.
Kagani hinnangul ei ole Thucydides sugugi kiretu kirjeldaja, vaid puhuti küllaltki subjektiivne oma valikutes ja seeläbi ka hinnangutes. Lisaks märgitakse, et raamat koosneb suures osas kõnedest ja dialoogidest, mille kohta autor küll ütleb, et on püüdnud anda edasi eelkõige nende mõtet. Ehk teisisõnu, ta möönab teataval määral ka ise, et tegemist on temapoolse sõnaseadmisega, millel teatav seos originaaliga.
Kuid keegi ei eita, et raamat on jätnud ajalukku sügava jälje. Kõige lähemal meile on ilmselt praegugi õhus rippuv termini "Thucydidese lõks" kasutamine iseloomustamaks USA ja Hiina nüüdissuhteid. Originaalteoses sellenimelist lõksu terminina ei kasutatud, selle võttis ülekantud tähenduses pruukimisele Ameerika politoloog Graham Allison aastal 2012 ajalehes Financial Times, seejärel veel paaris ajakirjaloos ning lõpuks veelgi laiendatuna aastal 2017 ilmunud raamatus.
Selle lõksu all peab ta silmas Thucydideselt pärit näidet, kuidas Ateena tõus ja Spartas põhjustatud hirm rivaali tugevnemise ees viisid need kaks riiki lõpuks sõtta. Tänapäeval oleks USA senise hegemoonina Sparta rollis ja tõusev Hiina Ateena rollis. "Lõksu" kui arengu vältimatusele viitava termini kasutamisele taolises kontekstis on küll paljud poliitikavaatlejad vastu, aga see selleks.
Raamatus sisalduvad kõned said aluseks terminile "Ateena tees", mille sellise nimetuse all tõi 1964. aastal välja Chicago filosoof Leo Strauss oma raamatus "Linn ja Inimene". Algne põhimõte oli selles, et inimeste ja riikide põhiolemuses sisaldub püüd otsida võimalusi oma võimu laiendamiseks ja kasutamiseks. Ning kedagi ei saa pärast selles süüdistada, kuna tegemist on inimloomusega.
Straussi raamat olevat saanud muide käsiraamatuks sõjajärgsele klassikalise realismi koolkonnale rahvusvahelistes suhetes. Praegu peetakse Straussi tõlgendusi aluseks USA neokonservatiivsele välispoliitikale, mis tekkis vastukaaluna demokraatide nii-öelda "nõrgale" välispoliitikale Vietnami sõja ja üldse külma sõja ajal.
Ja muide, osadele poliitikutele meeldib kindlasti tees, mille Thucydidese pani Ateena liidri Periklese suhu, et seaduskuulekuse eest peavad ateenlased tänama hirmu, sest hirm paneb neid alluma juhtidele ja seadustele.
Meile kui väikesele rahvale on kindlasti südamelähedane Thucydidese raamatus sisalduv dialoog Melose saare esindajate ja ateenlaste vahel.
Melose saar oli Sparta liitlane, kuid soovis jääda kahe suure tülis neutraalseks. Ateena oli aga teisel arvamusel. Melose dialoogi tsiteeritakse tänapäeval kui esimest "realisti-idealisti" väitlust. Seal leidub ka Ateena teesi selge väljendus, et nii jumalad kui ka surelikud püüavad alati valitseda kõikjal, kus saavad.
Ateenlased teatavad meloslastele, et ei saa neid neutraalseks jätta, kuna meloslaste vaenulikkus ei ole kaugeltki nii kahjulik kui nende sõprus. Ateena sõltlased näeksid sellises kaalult ebavõrdses sõpruses nimelt nõrkuse märki. Vihkamine Melose poolt ainult kinnitaks samas Ateena jõudu.
Ateenlased võtavad olukorra lühidalt kokku: me peame korda saatma, mida suudame, selle alusel, mida me mõlemad tegelikult mõtleme. Mõlemad pooled on teadlikud, et õiglus mõjutab inimeste otsuseid vaid siis, kui osapooled on võrdsed. Tugevad saadavad korda, mida suudavad ja nõrgad taluvad, mida peavad. Ja lisatakse, et kui meloslased oleksid ateenlaste asemel, teeksid nad sama. Melose saar ei alistunud ja ateenlased tegid, mida suutsid, nad tapsid kõik meeselanikud ja saatsid naised-lapsed orjusesse.
Seda ütelust tugevatest ja nõrkadest on ajaloos korduvalt kasutatud ja meil Eestiski tsiteeritud. Melose dialoog on eesti keeles juba mõnda aega olemas ja kogu raamat on ilmumas Avatud Eesti Raamatu sarjas. Kõigile huvilistele võib seda soojalt soovitada kui ühte alusteksti tänapäeva rahvusvaheliste suhete teemal käivate arutelude paremaks mõistmiseks.
Vahepealse pea kahe ja poole tuhande aasta vältel on palju muutunud, kuid mõned inimmõtlemisele ja inimkäitumisele omased jooned on sarnased. Ja Thucydidese teoses sisalduv aitab mõista ka Vana-Kreeka diplomaatiat, mille kohta on puhuti öeldud, et seda oli süstemaatilisel kujul napilt. Et rohkem oli tegemist ja vähem ütlemist. Võib-olla, kuid inimloomus on mõnes mõttes muutunud vähem kui aeg meie ümber.
Viited lugemishuvilistele
- Robert B.Strassler (toim.) "The Landmark Thucydides. A Comprehensive Guide to the Peloponnesian War" - 1996
- Thucydides: Reading Between the Lines (warontherocks.com)
- Destined for War: Can China and the United States Escape Thucydides's Trap? - The Atlantic
- The Thucydides Trap and the Rise and Fall of Great Powers | Geopolitical Futures
- Akadeemia ; 9 (246) 2009-09 | Digar viewer
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.