Oleme rääkinud "Taustajuttudes" Amarna ajastu diplomaatiast Vanas-Egiptuses ja lähikonnas, ning iidse India diplomaatilisest mõttest enne meie ajaarvamist. Seekord tuleb lühidalt juttu Hiina varasest diplomaatiast, mis ulatub mitme aastatuhande kaugusele minevikku.
Tegelikult on diplomaatia ajaloolastel sellest teemast erinevaid arvamusi. Osade arvates ei saa me kahe tuhande ja enama aasta tagusest Hiina välispoliitikast tänapäeva mõistetes rääkida, teised arvavad, et saab ikka küll.
Küsimus taandub tõlgendusele. Diplomaatiline suhtlus eeldab riikide pariteetsust, elik mõlemad peavad teist tunnistama vähemalt teatud ulatuses võrdväärseks partneriks. Hiina on aga paljude hinnangul mitu tuhat aastat olnud hierarhiline süsteem, kus peale Taevaaluse, ehk Hiina impeeriumi, muid suveräänseid nähtusi ei eksisteerinud. Oli Hiina ja olid barbarid elik kõik muud.
Hiina oli tsivilisatsioon, muud olid tsiviliseerimatud massid, kelle eksisteerimise ainus võimalus oli Keskriigi ehk Hiina ja selle troonil oleva Taevapoja kummardamine. Taoline "välispoliitika" taandus diplomaatia mõistes ainult andamite toomisele Taevapoja palge ette ning selle eest vastukingituste ja oma hõimude valitsemiseks volikirja saamisele.
On aga ajaloolasi, kes soovitavad sellisest lähenemisest loobuda. Ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, ajaloolise tõe huvides. Teiseks aga selleks, et mitte taandada praegust Hiina diplomaatiat millekski täiesti uueks nähtuseks, mis sai tekkida alles pärast seda, kui lääneriigid olid Hiina impeeriumile 19. sajandil lääne mängureeglid peale surunud.
Enne kui Qini dünastia liitis aastal 221 enne meie aega Hiina esmakordselt üheks impeeriumiks, eksisteeris seal mitu riiki, mis omavahel väsimatult sõdisid. Kuid nad siiski tunnistasid vastastikku üksteise olemasolu ning nende vahel olla käinud ka rikkalik suhtlus, mida ehk väikese pingutusega võib diplomaatiliseks nimetada.
Lühiajaliselt impeeriumi valitsenud Qinile järgnenud Hani dünastia ajast leidub aastast 198 enne meie aega leping ühe põhjapoolse hõimuföderatsiooniga. Elik on olemas kirjalik dokument diplomaatilisest suhtlusest, mis toimus, nagu tekstist nähtub, abieluliidu ja kingituste vahendusel. Lepingu osapooled olid aga seda sõlmides võrdsed, seega on ka Hiina imperiaalsest minevikust olemas tõendeid pariteetsuse alusel toiminud diplomaatiast.
Hiina varases ajaloos oli lisaks mõne printsessi võõrasse õukonda andmise läbi suhete sõlmimisele käibel ka pantvangide andmine, näiteks saatis valitseja oma poja justkui pandiks, et kokkulepe peab.
Hiina üheks impeeriumiks liitmise järel oli tõesti ilmselt nii, et pariteetseid suhteid välisjõududega ei tunnistatud. Taevaalune oli üks ja seda valitses Taevapoeg, kõik muud olid aga kohustatud teda kummardama. Ja seda ka tehti ning massiliselt. Kuid üldiselt tähendas valitsev tianxia ehk Taevaaluse nägemus kindla piiri puudumist sise- ja välisriikliku poliitika vahel.
Hani dünastia ajast leiame siiski suhete arendamise kaubateede tagamiseks naaberahvastega. Sellest ajastust pärinevad Hiina diplomaatiat ja üldse mõtlemist mõjutanud Sun Tzu militaartraktaat ja Konfutsiuse õpetus. Viimane tegi selget vahet kultuursete hiinlaste ja barbarite vahel ning kutsus austama ülimuslikke riike elik Hiinat.
Ajas edasi minnes leiame diplomaatilisele pariteedile viitava lepingu Tiibetiga Tangi dünastia ajast 9. sajandi algupoolel. Tekst märgib, et sõlmiti rahu kahe võrdse osapoole vahel. Tangi ajastule järgnenud Songi dünastia neljasaja aasta pikkusest ajaloost võib aga leida juba hulgaliselt aktiivsust, mida võib liigitada diplomaatilise tegevuse alla. Põhiliselt puudutab see suhtlust Kirde-Hiina Liao ehk kitaanide dünastiaga. Aastal 1005 sõlmisid Song ja Liao Shanyuani Lepingu, millega Songi dünastia tunnustas Liao iseseisvust ja kehtestas rahu, mis kestis 120 aastat.
Nendevahelises suhtluses ei olnud küll juttu resideeruvate suursaadikute nimetamisest, kuid tuttavlikku siiski leidub. Tekkis regulaarsete saadikute liiklus, kasutati ka suursaadikute missioone ja kujundati välja saadikute süsteem. Oli 12 eri liiki saadikuid: mõned piirdusid rituaalsete küsimustega, nagu uusaasta- ja sünnipäevaõnnitluste edastamine; teised olid Riiklikud Kullerid, kes vedasid imperaatorlikku posti.
Huvitav on seik, et saadikutel isiklikku puutumatust tänapäevases mõistes ei olnud, küll aga oli puutumatu riigipeade kirjavahetus. Saadikute delegatsioonid olid väga täpselt paika pandud – mitu inimest ja konkreetselt milliste ülesannetega, kui palju kulusid söögiks, kui palju ööbimiseks. Kutselist diplomaatide kasti ei olnud, aga saadiku ametit peeti väga mainekaks ja saadiku tase oli alati tähtis. Iga kilu ikka tähtsa asjaga teele ei saadetud…
Pärast Songi taandus kõik jälle andamite vastuvõtmisele barbarite esindajatelt. Nende jaoks oli välja töötatud väga täpne imperiaalne käitumisjuhend, millest ehk tuntuim on mitmekordne põlvili langemine ja seejuures laubaga põranda puudutamine. Selle kombe pärast on hilisemal ajal erinevaid pingeid tekkinud ja lähemalt võib soovi korral lugeda lord Macartney päevaraamatust tema reisi kohta Hiina aastatel 1793-1794.
Suure osa Hiina impeeriumi ajast on tõesti väldanud olukord, kus Taevaalusel ei olnud justkui kellegagi võrdväärselt suhelda, sest selliseid riike lihtsalt ei olnud. Küll aga võib arvata, et aastatuhanded impeeriumikeskset mõtlemist, kus Hiina paiknes ja paikneb ka praegu kaartidel maailma keskmes, on jätnud Pekingi diplomaatilisse alateadvusesse oma jälje. Seda jälge on puhuti rohkem ja puhuti vähem märgata, kuid ta näikse praegu olevat kosumise faasis.
Viited lugemishuvilistele
- (30) (PDF) 2005: Beasts or Humans: Pre-Imperial Origins of Sino-Barbarian Dichotomy | Yuri Pines 尤銳 - Academia.edu
- 2252SbwVNdy.pdf (sinica.edu.tw)
- (PDF) A Neighbourless Empire? The Forgotten Diplomatic Tradition of Imperial China (researchgate.net)
- "An Embassy to China. Being A Journal Kept by Lord Macartney during his embassy to the Emperor Ch'ien-lung 1794-1794" – London 2004
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.