Eestis on soome keele oskus vähenenud, sest meile on avanenud kõik muud keeled ja neis kirjutatu. Seetõttu jõudsin mõtteni, et ehk tasub põhjanaabrite juures ilmunud raamatuid ka Eesti lugejale tutvustada.
Lisaks keeleoskusele on teemaks ka Soomest raamatute tellimise kulukus. Enne selle loo valmimist kontrollisin oma kogemuse kulude osas üle. 32 eurot maksnud raamatu tellimisel olnuks postikulud üle 20 euro. Selle raha eest saaks mõne kampaania raames juba ise Helsingis ära käia… Ei suuda mõista, kuidas saab postikulu Helsingist Tallinna nii suur olla. Kuid tänapäeva maailmas on palju raskelt mõistetavaid asju.
Arvan siiski, et miks ei võiks kahe riigi postiametid koos kultuuriministeeriumide või rahandusministeeriumidega seda küsimust vaadata. Ikkagi jutu järgi vennasrahvad ja lähedased naabrid või nii.
Aga see selleks. Mõni aeg tagasi võtsin Helsingist kaasa peotäie raamatuid ja proovin neist mõnda ka tutvustada.
Esimeseks valisin Soome Panga praeguse presidendi Olli Rehni üllitise pealkirjaga "Onnelisten tasavalta" ehk "Õnnelike vabariik". Raamatu käsikiri valmis Rehni sõnul paar päeva pärast seda, kui Venemaa laiendas sõja Ukraina vastu täiemõõduliseks. Autor olla küll teinud mõningaid korrektiive, aga enama muutmiseks ei olnud aega.
Teiseks väidab Rehn, et raamat ei ole memuaaride hulka liigituv, vaid pigem on tegemist vahearuandega Soome olukorrast ja väljakutsetest.
Noh, raamatu lugemise järel julgen küll väita, et mälestusi on seal parasjagu. Teiseks tasub märkida, et Soomes on ülejärgmisel aastal presidendivalimised ja Olli Rehn on seniste arvamusküsitluste põhjal üks enimsoositud kandidaat. Ja kui selles kontekstis kirjutatut vaadata, siis näikse olevat tegemist pürgimusega näidata end ühiskonna küsimustes pädevana.
On ju Olli Rehni senine karjäär, vähemalt viimastel aastakümnetel, olnud enam seotud rahanduse ja majandusega. Muuhulgas ka kahekordne voliniku amet Euroopa Komisjonis. Kuid sellest võib ilmselt pikemalt rääkida Euroopa Liidu delegatsiooni praegune juht Kiievis Matti Maasikas, kes oli Olli Rehni kabineti liige Brüsselis. Soome presidentidest oli rahanduse taust muide ka Mauno Koivistol ja Sauli Niinistöl.
Selle üllitisega tõstab Rehn oma poliitilise mõtlemise keskmesse vabariikluse. Tegelikult on tal riigiteaduste osas teaduslik taust olemas, nii et tegemist ei ole sugugi mingile uuele kapsamaale minekuga.
Raamatu sissejuhatuses nimetab Rehn kirjutatu käivitajaiks pandeemiat ja soomlaste nimetamisest maailma kõige õnnelikumaks rahvaks. Ta tõdeb, et lisaks õnnetabelitele on Soome heal kohal ka muudes listides. Kuid lisab, et tegelikult ei ole mitmed näitajad sugugi nii head, kui võiksid olla.
Rehn püüab oma raamatuga õhutada konstruktiivset kriitilist rahvuslikku enesehinnangut. Soomele oleks tema arvates sobivaim poliitika idealism ilma illusioonideta ja realism ilma küünilise suhtumiseta. Vabariiklus sobivat soomlastele, sest aadlike roll on olnud piiratud ja rahva enamuse on moodustanud tavalised inimesed.
Põhjust näeb ta 19. sajandi keskel tugevnenud soomlusliikumises ja selle kõrval rahvaühiskonna tugevnemises. Ka parlamendi olemasolu aitas arendada poliitilist kultuuri. Maailmas esimestena anti Soomes ka naistele 1906. aastal üldine hääletusõigus ja kandideerimisõigus. Kuid sellest kogemusest hoolimata puhkes 1918. aastal kodusõda. Põhjusena näeb Rehn Soome kuulumist tsaaririigi koosseisu, parlamentarismi nõrkust ning rahva ootuste ja tegelikkuse suurt erinevust.
Raamatus teeb Rehn minu arvates ka mõningaid poliitilisi avaldusi. Näiteks märkus, et erakonnad vajavad uuendamist, olemaks võimelised looma pikaajalisi tegevusplaane.
Eraldi käsitlemist leiavad müüdid Soome kohta. Üks neist on ellujäämismüüt. Kui Mauno Koivistolt olla Moskva raadio küsinud, et mis on Soome idee, oli vastus, et "võžitj", ehk "ellu jääda".
Teine keskne müüt on, et soomlased on vaba ja võrdõiguslik ühiskond. Selle müüdi kummutamine oleks juba libedale jääle minek. Kuid Rehn viitab, et ajaloolased olla seda müüti kummutanud juba 1940. aastatest alates. Nimelt olla Soome ühiskond keskajast alates liikunud ebavõrdsuse suunas ja 18. sajandil muutuski külakogukond eraomandi tekkega ebavõrdseks.
Soomele on Rehni sõnul omased ka humanism, mis seab inimese arengu kõigi asjade mõõdupuuks, ning ka sooline võrdõiguslikkus. Selle viimase osas peab Rehn õigeks taolise põhimõtte laiendamist ka armeeteenistusele. Üks müüte on ka soomlaste napisõnalisus, kuigi tegelikult see ei päde, kui räägitakse asjast. Kui aga niisama small talk, siis ehk küll. Sõnu ei raisata. Omaette müüt on saun ja see on midagi, mida valdav osa välismaalasi lihtsalt ei mõista.
Rehn viitab ka vajadusele täiendavaks immigratsiooniks ja tõhusamaks integratsiooniks. Lisab, et geograafiliselt võiks Soome olla osa Ida-Euroopast, kuid ühiskond on ajalooliselt üles ehitatud lääne elustiili ja põhjamaise õigusriigi mudelite kohaselt. Ja väikeriigina peaks Soome omama võimet tõmmata piir õigesse kohta ja naeratada viisakalt. Väikeriigid ollagi omaks võtnud väikeriigirealismi.
Praeguseks aastakümneks esitab Rehn kolm trendi. Geopoliitika tagasitulek, mis ei ole Soomele soodne. Teiseks, digimurrang ja kestva arengu keskkonnamõjud. Kolmandaks oleme liikunud ideoloogilise poliitika ajastust identiteedipoliitika ajastusse. Ta lisab veel majanduskeskuste teema ja huvitava jutu Mannerheimist, kelle puhul lisan viidetesse Marski vorschmacki ehk tema lemmiktoidu retsepti. Sinna kõrvale peaks käima ka Marskin ryyppy ehk pits vastavat viina.
Rehn arutleb ka Euroopa Liidu teemal. Kõige lõpuks veel kolm Soome probleemi: tootlikkus, tööhõive tase ja demograafiline areng. Nõuab riigi vabariiklikku strateegilist juhtimist ja annab nõuandeid ka ühiskonna paremaks juhtimiseks. Ehk kokkuvõttes valimiskampaaniaks täiesti sobiv üllitis.
Viited lugemishuvilistele
- Olli Rehn "Onnelisten Tasavalta, Esseitä Suomesta", 2022
- Kirja-arvio: Talouspoliitikosta tasavaltalaiseksi? Olli Rehnin poliittista ajattelua – Politiikasta
- Marsalkka Mannerheimin lempiruoka! | Akkurat! (ulkoministerio.fi)
- Vorschmack (nordicdeli.fi)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.