Olen varem proovinud tutvustada ülevaateid Hiina juhtkonna kaugematest plaanidest. Nüüd teeme juttu ühest suhteliselt vanast, kuid tänini pädevast käsiraamatust. Ja seda USA õhujõudude erubrigaadikindral Robert Spaldingi teose vahendusel. Spaldingi raamat ilmus tänavu ja kannab pealkirja "War Without Rules" ehk "Reegliteta sõda".
Autor meenutab, et 23 aastat tagasi sattus ta lugema Hiina sõjapidamise käsiraamatut reegliteta sõjast. Üllitise oli lasknud tõlkida USA valitsus ja Ameerika sõjaväelaste seas tekitas see parasjagu kahinat. Tegemist oli pilguheiduga Hiina kompartei sõjalisse mõtteviisi.
Kahin kahinaks, kuid siiski leidus vähe neid, kes vaevusid raamatu lõpuni läbi lugema. Põhjuseid toob autor välja kaks. Esiteks oli vähe neid sõjaväelasi ja poliitikuid, kes tol ajal oleksid uskunud sõjalise konflikti võimalikkusesse Hiina ja USA vahel. Teiseks oli käsiraamat väga raskelt loetav. Seda mitte halva tõlke pärast, vaid põhjusel, et ka originaalis on tegu tiheda ja raskevõitu tekstiga. Lisaks käsitleb raamat väga paljusid eluvaldkondi: majandust, sõjalist strateegiat, sotsiaalseid teooriaid ja futuristlikke mõtteid tehnoloogia vallast.
Kindral Spalding märgib, et esmakordselt raamatut lugedes oli ta õhujõudude piloot. Hiljem veetis ta mitu aastat USA kaitsenõunikuna Pekingis. Ja nüüd, ajas tagasi vaadates tundub talle, et Hiina oleks justkui tegutsenud selle käsiraamatu juhendite valguses. Seetõttu loeb erukindral seda üllitist üheks tähtsamaks raamatuks Hiina tegevuse mõtestamisel tänapäeval. Tegemist on mustandiga USA kõrvaldamiseks maailma majandusliku, poliitilise ja ideoloogilise liidri rollist.
Spalding märgib, et vaenlase soovide mõistmisest ei piisa, vaja on teada ka tema strateegiat. USA näeb agressiooni sõjana, Hiina näeb seda teisiti. Peking sõdib nähtamatul rindel, võttes üle tehnoloogiaid ja imbudes lääne korporatsioonidesse ning laboritesse. Hiina võtab meeleldi vastu lääne investorite raha, eeldades, et saadud kasum püsib Hiinas. Või Vöö ja Tee algatus, mille eesmärk on muuta kaks kolmandikku planeedi elanikest Hiina vasallideks.
Reegliteta või piiranguteta sõja käsiraamatu autorid on kaks Hiina armee koloneli, Qiao ja Wang, ja teost loetakse puhuti juba võrdväärseks Sun Tzu klassikalise teosega "Sõjakunst".
Üllitise tekke põhjustas USA Lahesõda. Selle järel anti kolonelidele ülesanne uurida ameeriklaste strateegiat selles lühikeses sõjas, sest varem ei olnud sedavõrd kiiret võitu sõjalistes konfliktides olnud. Üks asi oli konflikti sõjaline pool, kuid paljusid tippjuhte huvitas hoopis mittesurmavate relvade kasutamine. Näiteks side ja energiatootmisüksuste hävitamine ja muu selline.
Kolonelid jõudsid järeldusele, et vähemalt tollastes jõuvahekordades ei olnud Hiinal mingit mõtet USA-d sõjaliselt provotseerida. Seega oli Hiina komparteil vaja uut plaani teekonnaks Hiina ülemvõimule aastal 2049 ehk riigi saja-aastaseks juubeliks. Juhtkonnale soovitati vältida liigseid sõjalisi kulutusi, mille tulemusel rahulolematu rahvas võiks tänavaile tulla. Kasulik oleks hoida madalat profiili ja samal ajal pidada läänega salajast sõda.
Kahe koloneli mõttetöö vilja võib kokku võtta lühikese fraasiga: "Kõik on sõjapidamine". Lahinguväli võib olla inforuum, majandus, tehnoloogia, keskkond ja nii edasi. Ja piiranguteta sõjapidamine peaks olema katkematu, pidev. Autorid ei olnud selles vallas teerajajad, aga nad viisid teema doktriini tasandile ja võtsid seejuures kokku ka Hiina sajanditepikkuse sõjapidamist puudutava mõtlemise.
Reegliteta sõjapidamise esimene reegel on, et mitte miski ei ole keelatud, ei eksisteeri mingeid piiranguid eesmärgi saavutamisel. Ja muide, nende raamat kutsus Hiinas esile tulva selle põhimõtte eri aspekte käsitlevaid töid ja uurimusi. Hiina armee palgal on nüüdseks juba tuhandeid häkkereid, tsensoreid, propaganda ja ideoloogilise sõja asjatundjaid, kes kõik lähtuvad reegliteta sõja põhimõtteist.
Selle kõige mõistmiseks tasub näha erinevusi lääne ja ida kultuuride vahel. Kui läänes on konflikti iga võimaliku faasi jaoks eraldi eksperdid, alates diplomaatidest ja kaubandusasjatundjatest kuni sõjaliste ekspertideni, siis Hiinas nähakse kogu pilti pigem tervikuna.
Hiina kultuur on läbi ajaloo sõnastanud sõda terviklikumalt kui lääs. Hiinas keskendutakse pikaajalistele ja tihti ebamäärastele sihtidele. Sageli on need seotud Hiina hiilguse taastamisega, mitte lühiajaliste võitudega. Kõige tähtsam on vastase allutamine ja pole tähtis, mil viisil.
Hiina kolonelide sõnutsi võib kõik olla relvaks. Näiteks inimtekkeline börsikrahh, arvutiviiruse rünnak, kuulujutt või skandaal. Autorite jaoks on parim viis võidu saavutamiseks mitte tappa, vaid kontrollida. Ukraina sõda kummutab paraku selle teesi, vähemalt Venemaa strateegia ja taktika osas.
Kuid Hiina kolonelid pakuvad ka näiteid tulemuslikest operatsioonidest nagu kaubandussõda või finantssõda. Lisaks nüüd ka ökoloogiline sõda, mille käigus võib mõjutada jõgesid, ookeani, maakamarat. Pluss psühholoogiline sõda, salakaubandus, uimastisõda, kultuurisõda, maavarade ja toodangu sõda. Kõik on võrreldavad reaalse sõjategevusega.
Ja tasub meeles pidada ka käsiraamatu soovitust Hiina juhtkonnale infiltreeruda rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. See protsess on juba pikalt täie hooga käinud.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.