Tutvustan teile eesti omadussõnu, millega saab kirjeldada puudutusi. Kas olete mõelnud, kuidas selliseid sõnu keeles luuakse?
Puudutus- ehk kompimissõnade tuumiku moodustavad mingi pinna tekstuuri või vormitavust iseloomustavad omadused, näiteks sõnad pehme, kõva, sile ja kare. Kompimissõnu on tuletatud aga ka konkreetsest materjalist, näiteks paberjas, nahkne, raudkõva või klaaslibe. Sageli on selliste sõnade loomise aluseks võrdlus. Materjalide seas moodustavad omaette rühma kangast tuletatud omadused. Näiteks võime öelda siidine või sametine pluus, et väljendada kangaliiki. Ja kui ütleme siidine või sametine nahk, siis väljendame hoopis seda, et nahk on sile ja pehme nagu siid või samet.
Sõnad, mis väljendavad tavaliselt jalgadega kombitavat omadust, on tihti seotud pinnasega, näiteks sopane, liivane ja mudane. Suuga võime aga tunnetada omadusi, mida nimetame toidust tuletatud sõnadega: sültjas, pudrune, õline ja rasvane. Veel üks huvitav rühm, mis kompimissõnavara rikastab, on taimede ja loomade omadused: sõnad nagu okkaline, karvane, ogaline ja soomusjas ning muidugi leiab kirjeldamist ka inimkeha ise, nt sõnadega tatine, rasune ja higine.
Kompimissõnad osutavad sellele, mida me igapäevaelus tavaliselt puudutame ja millest puudutuse kirjeldamiseks inspiratsiooni ammutame. Niisiis näitavad nad, et katsume erinevaid pindu ja materjale; toite ja kangaid; loomi ja taimi ning ennast ja teisi inimesi.
Hoidkem ennast ja teisi!
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.