Räägin ühe sõna kahest kujust – vanillist ja vaniljest. Vanill on botaanikatermin, mis tähistab troopiliste rohttaimede perekonda. Teiseks tähendab vanill ka mõne sellesse perekonda kuuluva liigi kuivatatud ja töödeldud viljast ehk kuprast saadavat maitseainet.
Euroopasse tõid nii taime kui ka sõna 16. sajandil hispaanlased, kes avastasid vanilli oma vallutusretkedelt Mehhiko aladele. Eesti keelde on sõna vanill tulnud saksa keele kaudu ilmselt ajal, mil saksa keele ja köögi mõju oli siin valdav ja maitseained said eestlastele tuttavaks just mõisaköögi kaudu. Eesti keeles ongi kasutusel kaks sõnakuju: vanill ja vanilje ilmselt saksa keele eeskujul, kus sellel sõnal on ka kaks hääldusviisi.
Eesti Keele Instituudi keelenõuandjatelt on nende sõnakujude kohta küsitud üsna tihti. Küsijad teavad sageli, et üks neist kujudest on sobivam, ent ei tea, kumb ja miks.
Vanade tekstide põhjal saame öelda, et nii vanilli kui ka vaniljet on kõrvuti tarvitatud pea kakssada aastat. Eesti sõnaraamatutes esineb vanill alates 19. sajandi lõpust, vanilje aga 1960. aastast. Sellest ajast püüti üldkeelde juurutada üksnes sõnakuju vanill, aga sellegipoolest jäid mõlemad variandid tegelikus keelekasutuses kõrvuti käibele. Veelgi enam: tänapäeval kasutatakse varem ebasoosingus olnud varianti vanilje hoopiski sagedamini kui kuju vanill.
Kuna praegu on keeleteaduses ja -korralduses kasutuspõhine lähenemine eriti oluliseks tõusnud, on vanill ja vanilje EKI ühendsõnastikus märgitud üldkeeles sünonüümideks. See on vaid üks näide, et ka pea sada aastat sõnaraamatutes antud suunised ei ole rööpvariante tegelikust keelekasutusest kaotanud.
Loe ka Tiina Paeti artiklit "Pritskookidest lõhnakuuskedeni. Vanill ja vanilje", mis ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus, 2022, nr 5, lk 443−451.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.