"Pea pea pea pea püsti!" Sellise lause mõtles välja keelemees Johannes Aavik, kui ta püüdis pea sajand tagasi (1936) tõestada, et sõna pea ei tohiks kasutada tähenduses 'peaaegu', muidu võib arusaamisraskusi tekkida.
Aga keelekasutuses sellist lauset ju ei moodustata, sest suhtluse eesmärk on ennast teistele selgeks teha. Aaviku lausest ei saaks aga mitte keegi aru. Kunstlik on see lause ka Aaviku pakutud tõlkes: "Pea pää varsti peaaegu püsti!" Kas said sellest lausest aru? Iseenesest ju tore lause, äärmiselt luuleline. Ent loomulikus keelekasutuses nii pööraseid lauseid ei moodustata.
Tänapäeva eesti keele korpusest on näha, et sõnad pea ja peaaegu on osalt sünonüümid ja osalt ei ole. Lauses "Kahepoolne teip, mida pea iga supermarket müüb" saaks olla ka sõna peaaegu – selles lauses on võimalik kasutada mõlemat sõna.
Pikemat varianti peaaegu kiputakse kasutama seal, kus lühem pea jääb mitmemõtteliseks. Nagu lauses "Siis sai auto peaaegu valmis". Emakeele tunnetus ütleb eestlasele, et lauset "Siis sai auto pea valmis" ei mõistaks kuulaja kohe, vaid ta juurdleks, kas autol on ehk pea – näiteks nina asemel. Ümbritseva jutu sees oleks mõte küll arusaadavam, aga pea segaks ehk natukene ikkagi.
Siiski, peaaegu sajandi jooksul ei ole pea peaaegugi kadunud. Pea ikka vastu, pea!
● Säutsus rääkisin lausetest, kus sõnadel pea ja peaaegu on sama tähendus 'nii, et vaid pisut jääb (millestki) puudu'. Sõna pea muude tähendustega ei olnud probleemi ka Johannes Aavikul.
● Lühemat sõna pea kasutatakse keeles enamasti koos hulka näitava sõnaga (nt kümme, kõik jne) või aega näitava sõnaga (nt igapäevaselt). Pikemat sõna peaaegu kasutatakse ka koos muude sõnadega – eriti sellistes lausetes, kus lühem sõna pea jääb mitmemõtteliseks.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.