Kui räägime kolooniatest ja koloniseerimisest, siis tuleb silme ette ikka midagi emamaa ehk valgete ja kolooniate ehk mere taga asuvate tumedanahaliste rahvaste suhete teemal. Ehk koloonia oli midagi võõrast ja kaugel. Kuid võimalik on ka sisekoloniseerimine ehk enesekolonisatsioon.
Kirjutan seekordses ja järgmises taustajutus sellest, kuidas Venemaa iseenese territooriumi koloniseeris. Alustame ajaloost, kuid järgmises jutus tooks selle teema tänapäeva välja.
Karusnahk ja genotsiid
Alexander Etkind Cambridge'i Ülikoolist on kirjutanud raamatu sellest, kuidas Venemaa koloniseeris iseennast. Raamatu pealkiri on küll "Sisekolonisatsioon" (Alexander Etkind, "Internal Colonization. Russia's Imperial Experience", 2011), kuid seda võiks kohati tähistada ka terminiga "enesekoloniseerimine". Sel teemal on käinud mitmeid vaidlusi, kuid paljud põhimõtted näikse olevat üldiselt aktsepteeritud.
Etkind meenutab, et koloniseerimist uurinud teadlased on korduvalt toonitanud ookeanide ja merede tähtsust impeeriumi keskuse eraldamisel kolooniatest. Ajaloolise vaatenurga all võib aga väita, et tihti ookeanid pigem ühendasid ja maismaa eraldas.
Enne raudteid ja telegraafi oli maad mööda liikumine palju raskem kui meritsi. Näiteks kulus venelastel omal ajal kaks aastat, et saada karusnahalaadung läbi Siberi Hiinasse toimetatud. Seetõttu võib väita, et India oli Londonile ajaliselt palju lähemal kui paljud Vene impeeriumi alad Peterburile.
Sisekolonisatsioon oli tuttav ka teistele riikidele, näiteks Poola ja Baltimaade koloniseerimine sakslaste poolt algas keskajal ja Preisi ametnikud nimetasid seda sisekoloniseerimiseks. Sama protsess oli tuttav ka Austria-Ungari impeeriumile. Kuid kõige laiemalt on see protsess läbi aegade olnud omane Venemaale.
Ajaloolase Sergei Solovjovi sõnul on kogu Venemaa ajalugu iseennast koloniseeriva riigi lugu. Kuigi täpsem oleks öelda koloniseerimise ja enesekoloniseerimise lugu. Ja ajalooliselt oli koloniseerimise suund edelast, Doonau kallastelt kirdesse. Itta liikudes koloniseerisid venelased Volga ülemjooksu ja Moskva ümbruse. Seal asutasid nad Vene riigi, kuid koloniseerimine jätkus samal suunal, ikka ida poole.
See protsess on küll esialgu veel koloniseerimine uute alade hõivamise teel. Eesliikujateks olid jahimehed, mungad, sõdurid ja asunikud. Nende vahele ilmusid ka kaupmehed. 16.-17. sajandil oli Venemaa jaoks üks suurimaid sissetulekuallikaid karusnahaäri.
Karusnaha järele oli nõudlust ja Venemaa koloniseeris karusnaha otsinguil tohutu eksootilise ja ebasõbraliku ala, mida araabia rändurid nimetasid "pimeduse maaks". Kui algul jahiti Moskva ja Novgorodi ümbruses, siis edasi tuli liikuda Siberisse.
Algselt venelased ise jahti ei pidanud, toimus barterkaubandus kohalike põlisrahvastega, kes vastuhaku korral pandi sunniviisil karusnahku hankima. Arktilise piirkonna põlisrahvad sunniti kaubandussüsteemi, mis tõi kaasa nii inimeste kui ka loomade väljasuremist. Ja tuli jälle edasi liikuda.
Aleksander Etkindi väitel kasutati ka naiste-laste pantvangi võtmist ja karusnaha vastu vahetamist. See olla muide üks vene kolonisatsiooni eripära, mida algul rakendati Alaskal ja Siberis, kuid hiljem ka Kaukasuses sõdides. Briti, Prantsuse või Hispaania koloniseerimistegevuses näiteks Ameerikas esines seda palju harvemini.
Vastuhakkajad hävitati ja ürikute kohaselt tapsid venelased näiteks Alaskal aastal 1766 umbes kolm tuhat aleuuti. Osa hõime hävitati peaaegu täielikult. 18. sajandi keskelt kuni 19. sajandi keskpaigani hävitati kamtšadaalidest näiteks 90 protsenti. Sellist kohalike hävitamist võib Etkindi sõnul nimetada juba genotsiidiks. Kui aga kohalikke enam ei jätkunud, siis saabusid vene jahimehed.
18. sajandi keskel hakkas olukord muutuma. Algul lõppesid Moskva piirkonnas oravad ja lisaks kadus Euroopas mood neid nahku kanda. Jäid Siberi sooblid, kelle nahkasid hakati välja vedama Tatarimaa kaudu. 18. sajandi keskel tulid turule Põhja-Ameerika odavamad nahad ja pealegi hakkas karusnahk kaotama turgu villale. Venemaa säilitas aga koloniseeritud alad põhjas ja idas ka karusnahaäri kokku kuivades. Ja ka koloniseerimise põhimõtted jäid samaks.
Ülemklass ja alamklass
Meie kanti tulles meenutame, et kui Peeter Esimene hakkas Peterburgi linna rajama, luges ta seda "terra nulliuseks" ehk tühjaks maaks. Seda terminit kasutati harilikult kolooniates, näiteks lähtusid britid sellest koloonias oma seadusi kehtestades.
See, et tulevase linna aladel mingid soomeugrilased elasid, ei omanud tähtsust. Tsaar Peeter soovis just tühja maad, kuhu mujalt toodud venelased ümber asudes pidanuks oma arusaamu muutma. Ka linna lasi Peeter kavandada võõraste eeskujude alusel.
Peetri nõue aadlikele habemed maha ajada olnud samuti omamoodi koloniseeriva mõtteviisi märk. Rassilist erinevust ju ümberasustatud lihtrahva ehk koloniseeritavate ja aadlike ehk kolonisaatorite vahel ei olnud. Nii hakkas sile lõug ülemklassi alamklassist eristama.
Vene ajaloolane Afanasi Štšapov kirjutas aastal 1860, et Venemaa arenes tuhande aasta jooksul läbi soomlastele, tatarlastele, jakuutidele ja teistele kuulunud alade koloniseerimise idaslaavlaste poolt. Moskva ja Novgorodi piirkonnad olid ju enne slaavlasi soomeugrilaste alad.
Sisekolonisatsiooni kontekstis on kasulik teada, et näiteks pärisorjus oli Venemaal omane venelastega asustatud keskaladele, äärealadel esines seda vähe. Ehk siis tihti võõrkeelsed vene aadlikud pidasid pärisorjadena Venemaa põhirahvuse esindajaid.
Seega ei saa öelda, et uute alade koloniseerimine oleks soosinud koloniseeriva maa oma rahvast. Pigem vastupidi, see oli vähem haritud ja rohkem rõhutud. Ülemklass käitus kodumaal kui koloniaalametnikud koloonias.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.