Tavamõistuse kohaselt võib tunduda loogilisena, et mida rohkem inimestel ja rahvastel kontakte on, seda paremini üksteist mõistetakse ja seda lihtsamaks muutub suhtlus. Praegune pandeemiaaeg on aga toonud eriti hästi esile selle mõtteviisi puudused. Näib, et pikemat aega väldanud globaliseerumisprotsess on pöördunud ja nüüd hakatakse üha rohkem hindama ka eraldiolemist ning kontaktide vähendamist.
Mark Leonard Euroopa Välissuhete Nõukogust on sel teemal mullu terve raamatu avaldanud (Mark Leonard "The Age of Unpeace. How Connectivity Causes Conflict", 2021) ja nõukogu kodulehelt leiab huviline ka viite kaasüllitisele pealkirjaga "Võimuatlas".
Leonard laenab Friedrich Nietzschelt märkuse, et laienev reisimine, kaubandus ja sideühendused panevad inimesi võrdlema endi olukorda teiste rahvaste ja kultuuridega. See märkus pärineb 19. sajandist. Kui omal ajal oli inimese jaoks võrdlustasand oma küla või lähikülad või lähim linn, siis nüüd on võrdlustasand ja selle haare hoopis teine.
Enam pole isegi reisida vaja, et teiste rahvaste eluolu näha ja enese omaga kõrvutada. Kui varem oldi piiratud võrdluste tingimustes oma eluga enam-vähem rahul, siis praegu on olukord teine. Võrdlused ja ühendused tekitavad ebaõigluse tunnet, häirivat alaväärsuskompleksi, kadedust ja mine tea, mida veel. Jõuamegi järelduseni, et globaliseerumine ja eriti selle kiire tempo on hävitav suure osa inimkonna õnnetundele.
Selles plaanis on pandeemia tekitatud piirangute olukord olnud meile justkui õigeaegne vihje, et suur ühenduvus ei pruugi olla meile sedavõrd kasulik, kui lootsime. Ka poliitikas on puhuti täheldatav uus skaala: mitte enam vasak- või parempoolsed jõud, vaid avatud ja suletud poliitika toetajad. Siia alla mahuvad migratsiooniküsimused, piirid, vabakaubandus versus protektsionism ja nüüdisväärtused versus traditsioonid.
Mark Leonardi arvates on meie ajastu suurim paradoks selles, et mida rohkem inimesed ja riigid ühte liiguvad, seda rohkem tahavad nad eraldi olla. Leonardi sõnul ongi just ühenduvus (connectivity) see, mis meid lahku ajab.
Näide globaliseerumisest: meil on 64 miljonit kilomeetrit kiirteid, kaks miljonit kilomeetrit torujuhtmeid, 750 tuhat kilomeetrit veealuseid sidekaableid, 1,2 miljonit kilomeetrit raudteid. Ja need arvud vaid kasvavad. Samal ajal on meil aga ainult 250 000 kilomeetrit riigipiire, mis meid eraldavad. Elik ühenduvuste ja eralduvuse suhtarv on tohutult ühenduvuse kasuks. Rääkimata juba interneti pakutavatest võimalustest.
Leonard on leidnud meie praeguse olukorra kohta netiavarustest ka termini, inglise keeles on see "unpeace", eesti keeles siis "ebarahu" või "mitterahu". Eelistaks seda "ebarahu" varianti.
Me elame ebarahu maailmas. Ei ole justkui sõda. Kuid ei ole ka päris rahu. Selline vahepealne värk, kuid suurte pingetega. Vastastikuse sõltuvusega manipuleerimine on justkui vahemaastik sõja ja rahu vahel. Riikidevaheliste sidemete kasvades kasvab samavõrd ka võimalus konfliktideks.
Teadlane ja diplomaat Anne-Marie Slaughter on Leonardi sõnul märkinud, et me peame oma peas või teadvuses olevat maailmakaarti kaasajastama. Malelaua asemel on meil uus globaalpoliitiline mudel, võrgustike võrk, kus asju aetakse mitte läbirääkimistega, vaid ühenduste ja suhete loomisega. Järelikult vajame võrgustatud mõtlemist, mõistmaks mitte-hierarhiliste süsteemide arengut ja olemust. Vaja on keskenduda mitte püsivatele riikidele, vaid sidemetele, suhetele, jagamisele ja kaasamisele.
Kui seni oli meil teada vaid paar tehnoloogiat, mis kujutasid surmavat ohtu, siis nüüd elame ajastul, mil on võimalik kõike relvaks muuta. Ehk meil on vaja uut desarmeerumist, ühenduvuse relvitustamist.
Leonardi on pakkunud ka mitmeastmelise süsteemi olukorra muutmiseks. Märgin neist vaid mõnda.
Näiteks piiride paikapanek igas mõttes. Maailma ühendamiseks oleks parim viis leida piisavalt suured vahemaad, mis võimaldavad inimestel end turvaliselt ja olukorda kontrollivana tunda. Suure rahvasterände tingimustes on poliitikas vaja näidata piisavalt austust enamuse ajaloole ja kultuurile. Ehk lõpetada enamuse ja vähemuste vastandamine.
Vähemuste õiguste austamine koos enamuse tavade ja kultuuri tunnustamisega oleks kasulik kõigile ja vähendaks pingeid ühiskonnas.
Geopoliitiliselt tasub harjuda mõttega, et mitmeid riike, nagu näiteks Venemaad või Hiinat, ei õnnestu meil endasarnaseks muuta. Järelikult tuleb tunnistada ühtesulamise võimatust ja leida ühisosa koos eksisteerimiseks vastastikuse kasu alusel. Tasub ka tunnistada, et liberaalse ühiskonna suurim oht tuleb tema enese seest, lõhedest meie endi vahel.
Viimase astmena pakub Leonard välja rahvaste nõustumise taotlemise toimuvateks muudatusteks. Seni on ühenduvust arendatud ilma, et sellele kelleltki nõusolekut oleks küsitud. Tehnoloogia areng määras ja määrab ka praegu ühenduvuste arengu tempo.
Enamusel riikidest ei olnud muud valikut kui sellega nõustuda ja kohaneda, kuigi tihti valuliselt. Tegelikult võiksid aga osad riigid kihutada ees oma tempoga ja teised neile järgneda oma, siseriiklikult, kultuuriliselt ja poliitiliselt vastuvõetava tempoga. Vastamata jääb aga küsimus, kuidas sellist nõusolekut kujundada.
Praeguse tempoga jätkates, hoolimata pandeemia tekitatud teretulnud pidurist, riskime jõuda pideva konflikti ajastusse. Või tegelikult vist juba olemegi seal. Ametlikult justkui ei ole sõda, kuid ka mitte rahu, selline ebamäärase ebarahu konfliktidest tiine keskkond.
Optimistina märgib Leonard siiski, et inimkonna ajalugu ei ole ette määratud. Poliitika võib arengut muuta. Kuid lisan siia, et selleks on vaja ka õigeid ja asjast aru saavaid poliitikuid.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.