Nädalajagu päevi tagasi märkis Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen videokõnes Maailma Majandusfoorumil, et Euroopa on pooljuhtseadmete uuringute vallas maailma keskus. Kuid Euroopa osa maailma pooljuhtide turul on vaid kümme protsenti. Ja ta lisas, et aastaks 2030 tuleks Euroopa osakaalu kahekordistada, mis maailma kogutoodangu kasvu tõttu tähendaks tegelikult senise tootmise neljakordistamist.
Ehk on probleem ja otsitakse lahendusi. Euroopa otsib enesele kohta nüüdisaegse maailma arengus. Mullu Itaalia Välispoliitika Instituudis üllitatud raporti kohaselt näikse arutelu tehnoloogilise arengu vallas jätvat aga Euroopa Liidule järel jalutaja rolli. Liidrid on USA ning kasvavalt Hiina.
Jutt ei ole ainult kiipides ja muus toodangus, mis seni on olnud keskendunud Aasiasse. Olukord muutub, tarneahelad lühenevad ja tootmine liigub ka mujale. Jutt on üldises tehnoloogilises arengus ja alternatiivse mudeli pakkumises Hiinale tolle eeliste juures. Programme on aastatega koostatud arvukalt.
Kuid on teatud tõigad, mis toovad esile Hiina ja Euroopa arengu erinevad tingimused. Nende vastu on raske vaielda ja veel raskem on neid muuta. Nad tuginevad erinevale lähenemisele ja erinevatele riiklikele tingimustele.
Hiina on samuti arvukalt arenguprogramme tootnud, eriti valdkondades nagu tehisintellekt, arvutivõimsuste kasvatamine ja digitaalsed oskused. Kuid Hiina suur tsentraliseerituse aste, ehk siis riigi roll, võimaldab neil teha suuri investeeringuid uurimistöösse ja tootearendusse ehk siis kavandatu elluviimisesse.
Hiina on unitaarne riik ja kontrollib rangelt nii oma poliitika väljatöötamist kui ka elluviimist. Euroopa Liit on aga riikide ühendus koos kõigi oma erinevustega.
See liit on pealegi arengutasemelt ebaühtlane. Digitaalse arengu indeksi järgi on esiotsas Taani, Soome, Rootsi, Holland, Iirimaa ja Malta. Seitsmendana on Eesti, mis on päris hea tulemus. Mullu novembrist pärineva tabeli alaotsas on aga Ida-Euroopa maad, kuid ka Itaalia. Nii-öelda "suured", nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania jäävad tabeli keskossa.
Itaalia on muide hea näide probleemidest. Tema majandusmudel koosneb arvukatest väike- ja keskmise suurusega ettevõtetest, mis on tihti perefirmad. See tähendab nõrgemat konkurentsivõimet ja ka vähemat soovi digitaliseerimiseks.
Tegelikult on nii Hiinas kui ka Euroopa Liidus väikeste ja keskmiste ettevõtete osakaal enam-vähem võrdselt suur. Hiinas tähendab see umbes 90 protsenti töökohtadest ja 70 protsenti riigi SKT-st. Ning ka seal on väikeste seas digiteenuste ja netimüügi kasutamine madal. Euroopas on väikseid ja keskmikuid pisut enamgi ja nad annavad umbes poole liidu SKT-st.
Euroopa Komisjoni hinnangul on aga vaid viiendik EL-i firmadest kõrgelt digitaliseeritud. Kuigi nii Euroopas kui ka Hiinas on ju erinevad digiteenused laialt levinud, teatud erinevustega küll. Hiinas on jäetud vahele kaardimaksete ajastu ja siirdutud otse mobiilimaksetele. Pisiasi, kuid tohutu levikuga.
Nii Hiinas kui ka Euroopas räägitakse palju "targa linna" kontseptsioonist. Kuid taas väikese erinevusega. Hiinas on rajatud uusi tarku linna suisa tühjale kohale. See on küll loonud probleemi, et elukalliduse tõttu ei jätku neisse elanikke. Üks suur erinevus on selles, et Hiina kasutatakse digiarendusi tihti esmajoones kontrolli suurendamiseks elanikkonna üle. Euroopas aga on suured teemad andmekaitse, privaatsus ja nõnda edasi.
Sarnaseid erinevusi on ka muudes valdkondades. Näiteks tehisintellekti vallas toodab Euroopa Liit hulgaliselt heal tasemel eksperte, kuid tihti lahkuvad nad välismaale, valdavalt ookeani taha. Hiinas on tegelikult sama lugu, uurijate üks lemmiksihtmärke on USA.
Ühes valdkonnas on aga Hiinal suur eelis, andmete hulgas. Öeldakse, et andmed, data, on uus nafta. Ja Hiinal on elanikkonna suurusest ning andmekorje ulatusest tulenevalt suured eelised. Neil on andmete kogumisel ka vähem piiranguid.
Kõigi valdkondade puhul on Euroopale omane see, et piirangud muudavad keerulisemaks uute suurte firmade tekke. Hiinas aga partei ja valitsus soodustavad vastavalt vajadusele erinevate valdkondade ettevõtteid. Kuigi viimasel ajal on nii Hiinas, Euroopas kui ka USA-s teemaks ülisuurte gigantide kontrolli alla saamine. Kasutatakse erinevaid meetmeid, aga probleemid on sarnased.
Hiina eelised riikliku sekkumise kasutamisel arengu kiirendamiseks on paljudele kolmanda maailma riikidele näidanud, et taoline autoritaarne riigimudel on puhuti edukam kui lääne kapitalismimudel. Euroopas ja USA-s aga on Hiina areng ja tihe konkurents tõstatanud küsimuse riikliku sekkumise võimalikkusest ja vajadusest.
Ajakirja Economist hiljutine number sisaldas terve selleteemalise lisa. Euroopa Liidu puhul tähendaks sekkumine kahte tasandit: kollektiivset vahendite eelissuunamist teatud valdkondadesse ja riikliku tasandi tuge, mis aga piiratud liidu reeglitega.
Need arengud on tõstatanud küsimuse senise turumajandusmudeli rollist konkurentsis arengu kiiruse üle. Küsimus ei ole ainult selles, kui palju inimesi mingi vidinamaailma kasutamise kiiremini omandab. Küsimus on ka selles, milleks tuleviku tehnoloogiat kasutama hakatakse.
Nagu märkis hiljuti briti välisminister Liz Truss, on vaja tagada, et globaalseid tehnoloogilisi standarte sõnastaks vaba maailm. Paraku ei ole ma kindel, et see nii saab olema, sest kasvav osa muust maailmast võib hakata neid standarte lihtsalt eirama.
Viited lugemishuvilistele
- Technological Competition: Can the EU Compete with China? (iai.it)
- DESI | Shaping Europe's digital future (europa.eu)
- Governments' widespread new fondness for interventionism | The Economist
- Many countries are seeing a revival of industrial policy | The Economist
- Foreign Secretary Liz Truss' speech to the Lowy Institute - GOV.UK (www.gov.uk)
- Special Address by the President at the World Economic Forum (europa.eu)
- Will Europe Become a True Digital Power? | The National Interest
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.