Lapsepõlves on ilmselt enamus meist saanud vanemate käest tõreleda, kui tuba polnud korras või asjad segamini. Eks sellest jäänud kripeldama tunne, et kui kõik on korras ja korrastatud, siis pole etteheiteid karta. Ja inimestel olla ka sissejuurdunud kartus segaduse ees – et mida küll teised võivad arvata. Aga võib-olla on teatud annus korralagedust hoopis kasulik? Ehk on töölaua korratus hoopis tööd kergendav. Mõttelennu vabastamisest rääkimata?
Igal juhul sattus mulle ette ja kätte raamat, mille autorid sellistel teemadel arutlevad. Jutt on Eric Abrahamsoni ja David Freedmani viisteist aastat tagasi ilmunud teosest "A Perfect Mess", mida võiks tõlkida kui "Täiuslik segadus". Abrahamson on peavoolust puhuti kõrvale kalduv juhtimisteoreetik, kellelt ka eesti keeles ilmunud juhtimisnõuandeid andev raamat "Valutud muutused". Freedman on aga tehnoloogiale ning ärijuhtimisele keskendunud ajakirjanik.
Jutuks olevas raamatus arutlevad nad selle üle, et äkki on korrastatuse kulud suuremad kui sellest tulenev kasu. Ja mis siis, kui paras annus segadust on väärtus omaette? Nii kodudes kui kontorites elu-olu ja töö korraldamine on valdkond, kus suur hulk inimesi teenib elatist pelgalt nõuannete andmisega. Ameerikas olla kutselistel korraldajatel – korrastajatel isegi oma ühendus – lühendiga NAPO – lahti kirjutatult National Organization of Professional Organizers. Maakeelde panduna võiks see kõlada kui "Kutseliste Korraldajate Rahvuslik Organisatsioon". Tööd olevat neil palju, kuna segadusest lahti saada soovivaid inimesi ja asutusi jagub…
Need profid ei hinda aga kunagi seda, kas kliendil on abist kasu rohkem kui nõuannete täitmisele kuluvast ajast ja energiast. Korrastatus on muutunud paljudele asjaks iseeneses. Tihti käib korralagedus ehk segadus inimesele närvidele mitte sellest tekkivate probleemide pärast, vaid seetõttu, et me eeldame, et teised võivad meisse halvasti suhtuda, kui me korratud oleme.
Raamatu autorid leiavad, et tegelikult on mõõdukalt korratud süsteemid, inimesed ja institutsioonid tihti tulemuslikumad, loomingulisemad ja efektiivsemad kui kõrgelt organiseeritud analoogid. Kui alustada töölauast, olgu kodus või kontoris, siis kuluvat korrastatud lauaga inimesel vajalike asjade leidmiseks kolmandiku võrra rohkem aega kui üpris korratu töölauaga töötajal.
Siia peab küll lisama märkuse, et praegusel digiajastul on olukord paljuski muutunud, kuid teataval määral öeldu kehtib. Minu enese jaoks piisab, kui pilk arvuti klaviatuurilt kõrvale pöörata ja oma kodust kirjutuslauda seirata…
Ühe personalifirma uuringu kohaselt kasvavat näiteks segadus kontoris järsult hariduse, palga ja kogemuse kasvuga. Eks seegi ole märk… Näiteks Einsteini töölaud olnud pidevalt täielikus korratuses. Ja kuulsustega jätkates – Aleksander Fleming leiutas 1928. aastal penitsilliini tänu sellele, et oli puhkusele minnes oma labori koristamata jätnud. Tagasi jõudes leidis ta, et ühel puhastamata laborianumal oli vahepeal toimunud protsesse, mille uurimine viiski penitsilliini leiutamiseni. Ka tuntud näitleja, kulturist ja poliitik Arnold Schwarzenegger olevat, või vähemalt oli, täiesti organiseerimatu tegelane. Kui ta California kuberneriks kandideeris, püüdsid paljud inimesed temaga kokku saada. Üllatusega kuulsid nad, et vastsel poliitikul ei olnudki mingit fikseeritud päevakava, kuna ta lähtus "improviseeritud eluviisist", nagu ta ise ütles. Samas peeti teda väga teguseks meheks.
Lisaks annab korralagedus võimaluse ka juhuslikkusele kui tulemuste generaatorile. Muide, Einstein tuli omal ajal välja ka niinimetatud Browni liikumise, ehk siis molekulide juhuslikkusel põhineva liikumise, teooriaga. See osutus nii efektiivseks, et paljudes ülikoolides tekkisid terved osakonnad, kus uuriti seda teooriat ja selle järglaste rakendusvõimalusi. Juhuslikkusega seotud uurimuste eest on aga teenitud tosinajagu Nobeli preemiaid…
Korrastatud süsteem on rajatud võitlusele juhuslikkusega, samas kui korrastamatus annab juhuslikkusele võimaluse töötada süsteemi hüvanguks. Korrastatuse püstitatud tõkked võivad meid seega lõigata ära välismaailma nähtustest, mis võivad meie edu jaoks olla otsustava tähtsusega. Korralagedus paigutab süsteemi eri elemente juhuslikesse vahekordadesse ja aitab seeläbi kaasa uute lahenduste leidmisele. Ka näiteks nähtus, mis paljudele ei meeldi – tähelepanu hajumine – võib olla väga kasulik. Paljud meist on kindlasti kogenud rõõmsat elevust, mis tekib keerulisele probleemile lahenduse leidmisel pärast seda, kui oleme sellele mõtlemise lõpetanud. Meie teadvus ollagi rajatud mitmetasemelise korratuse ümber. Aju arenes toimima korratus maailmas ja seetõttu võib enese sundimine korrastatud mõtlemisele tappa meie loomingulise alge.
Korrastatuse ja reeglite eiramine võib olla kasulik ka juhirollis. Tihti on edukamad need juhid, kes ei ole kontrollifriigid. Põhimõte peaks olema, et "juhtida nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik". See jätab ruumi kolleegide loomingulisele lähenemisele ja aitab tulemuste saavutamisele kaasa enam kui tihe kontroll. Kahjuks kipuvad paljud seda mõtet eirama, kuna enesekehtestamise vajadus võib sundida inimest iga hinna eest tõestama, et just tema on ülemus.
Kui nüüd lõpetuseks seda juttu pisut leevendada, siis tuleb tunnistada, et ega segadus ei pea tähendama täielikku korralagedust. Küsimus ongi korratuse või segaduse optimaalse taseme leidmises. Apteegis võib korralagedus vägagi ohtlik olla. Ja ka kirjutuslaual on taluvuse piir, mille ületamisel sealt enam midagi ei leia. Seega – head täiuslikku segadust kõigile!
Ja kuuldu on järelkuulatav ning järelloetav koos allikaviitega Vikerraadio kodulehel.
Allikaviide:
Eric Abrahamson; David H.Freedman "A Perfect Mess. The hidden benefits of disorder" - London, 2006
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.