Sai juba märgitud, et kui Venemaa koostööl Aafrika riikidega on muuhulgas ka tugev sõjaline külg, siis Hiina puhul domineerib majanduslik-kaubanduslik suhtumine. Sõjaliste huvide teket võib küll täheldada, kuid seni veel väga väikeses ulatuses. Viimastel aastatel võib aga näha Hiina kasvanud huvi Aafrika meediamaastiku vastu. Elik Peking kasutab "pehmet jõudu" aafriklaste silmis positiivse kuvandi loomiseks. Koroonaviiruse ajal on Hiina maine mõnes Aafrika riigis küll kahvatunud seoses aafriklaste vastaste rünnakutega Hiinas , kus neid kahtlustati viirusekandjaiks olevat. Seda negatiivset mõju on Hiina püüdnud tasandada vaktsiinilubadustega ja ka mitmete laenude tagasimaksmise tähtaja edasilükkamisega, maksupuhkustega, või mõnel puhul ka laenude nii-öelda andestamisega.
Laenud ja investeeringud ongi üks valdkond, kus Hiina tegevus Aafrikas silma torkab. Mitmel pool on kurdetud, et Hiina laenud on viinud riike niinimetatud "laenulõksu". Nõustudes laenu saades Hiina tingimustega ja olles võimetud laenu tagastama, satub riik Hiina valitsejate meelevalda ja peab tegema kas poliitilisi või majanduslikke järeleandmisi. Aafrikas on Hiina seda meetodit seni üllatavalt vähe kasutanud, kuna sealsed maad ei paku Pekingile erilisi vahetuid geostrateegilisi võimalusi võrreldes teiste regioonidega.
Laiemas plaanis vaadates on Hiina ja Aafrika suhetel üsna pikk ajalugu. See ulatub eelmise sajandi 60-ndatesse, mil Hiina toetas endisi kolooniaid nende vabadusvõitluses. Ajas lähemale tulles kehtestas Hiina 30 aastat tagasi välispoliitilise tava, millest tänini kinni peetakse. Nimelt teeb Hiina välisminister iga aasta alguses esimese välisvisiidi Mustale mandrile. Nii oli see ka tänavu ja see on omamoodi kinnitus Pekingi Aafrika-poliitika jätkuvusest.
Hiina investeeringutel Aafrikas on tugev poliitiline alatoon – nimelt soovib Peking tagada sealsete riikide positiivse suhtumise, et nad vajadusel hääletaksid ÜRO-s Hiina seisukohtade poolt. Või siis vähemalt pigistaksid silma kinni Hiina tegevust kritiseerivate otsuste arutamise puhul. Olgu näiteks kas uiguuride represseerimine või HongKongi teemad. Ja üldiselt see poliitika ka töötab.
Hiinal on Aafrikas investeerimisel teiste riikidega võrreldes mitmeid eeliseid, muuhulgas asjaolu, et paljud investorfirmad on riigi omandis ja saavad pakkuda riiklike subsiidiumite turvil soodsamaid tingimusi kui turumajandusliku loogika alusel tegutsevad ettevõtted.
Kui jälgida, kuhu investeeringud lähevad, siis torkab silma rõhuasetus maavarade kaevandamisvõimalustele. Maailmas on kasvamas konkurents mitmete maavarade, muuhulgas haruldaste muldmetallide järele. Kui metallimaakide seni teada paiknemist vaadata, siis Aafrikas on hinnanguliselt 90% maailma plaatinumi ja koobaltivarudest, pool maailma kullavarudest, 2/3 mangaanist ja 35% uraanist. Lisaks veel 75% nioobiumi ja tantaali sisaldavast koltani maagist. See on aga elektroonikaseadmete, sealhulgas nutitelefonide tootmiseks hädavajalik. Huvi nende maavarade vastu on osa Hiina poliitikast saavutada täielik sõltumatus kõigi elektroonika-, ja mitte ainult elektroonika, komponentide tootmisel. Selleks soovitaksegi kontrollida võimalikult suurt osa nende maavarade kaevandamisest. Kontroll nende üle annab lisaks suure kaaluga kauplemisvõimaluse kõigis maailma küsimustes. Nagu eelmises Aafrika-teemalises jutus märkisime, on see huvi ka Venemaa tegevuse üks taustamõjuritest.
Üldplaanis võib märkida, et Aafrika ja Hiina suhetes on huvi vastastikune. Hiina aeglustuv majandus, tööstusvõimsuste ülepakkumine, kasvavad tööjõukulud ja vananev rahvastik on viimasel kahel aastakümnel olnud Hiina välisinvesteeringuid ergutavateks jõududeks. Ja Aafrika vajab neid investeeringuid. Hiina vajab aga Aafrika toorainet ja vajab ka Aafrika turgu. Aafrika on nimelt Rahvusvahelise Valuutafondi hinnangul muutunud maailma kõige kiiremini arenevaks regiooniks. Sealne elanikkond kasvab aastaks 2050 ennustuste kohaselt 2,2 miljardi inimeseni.
Ja, nagu varem märgitud, panustab Hiina tublisti pehme jõu rakendamisse. Kasutades riiklikult rahastatud televisiooni, raadiot, online ja sotsiaalmeediat, on Peking rajanud Xinhua uudisteagentuuri toel maailma suurima korrespondentide võrgu. Juba aastal 2006 viis Xinhua oma regionaalse peakorteri Pariisist üle Keenia pealinna Nairobisse. Sinna muide kavandab Eesti saatkonna avamist. Hiina Globaaltelevisiooni Võrgu Aafrika büroo paikneb samuti Nairobis, kus on ka China Radio International saatejaam. Ajaleht China Daily omab aga praeguseks esindusi nii Nairobis kui Johannesburgis.
Lõpetuseks vaatame, kuidas aafriklased Hiinasse suhtuvad. Mõju poolest loetakse Afrobarometer'i andmeil tähtsaimaks endist emamaad, teisel kohal on Hiina, siis USA, siis on tükk tühja maad ja järgnevad Lõuna-Aafrika Vabariik, rahvusvahelised organisatsioonid ja India. Venemaa muide sellesse tabelisse ei mahtunud… Elik Hiina hoolitseb oma mõju kasvatamise eest nii majanduslikel kui poliitilistel põhjustel, kuigi see viib teda puhuti põrkekursile mõne lääneriigiga, näiteks Prantsusmaaga, kes vaatab väga viltuse pilguga, kuidas Peking tema endiel kapsamaal laiutab.
Lugemisviited:
Experts warn of China′s growing media influence in Africa | Africa | DW | 29.01.2021
How China Is Expanding Global Influence via Debt Trap Diplomacy (thewire.in)
The 3 Reasons Why Chinese Invest in Africa (investopedia.com)
China and Africa: Debt, Development and Geopolitics (ispionline.it)
China in Africa's Looking Glass: Perceptions and Realities | RUSI
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.