Oleme kahes taustajutus rääkinud Venemaa ja Hiina huvidest Aafrika vastu, kus nende üks soove on saada oma kontrolli alla võimalikult palju strateegiliste maavarade varusid. On ju Must manner maailmajagu, kus esineb ohtralt erinevaid, kaasaegsele tipptehnoloogilisele tööstusele väga vajalikke, kuid samas harvaesinevaid maavarasid. Juba osade nende nimetus – haruldased muldmetallid – viitab tõigale, et ega neid jalaga segada ei ole. Jutt on nimelt Mendelejevi tabeli alumisest osast, mis jaguneb veel kaheks – kerged ja rasked muldmetallid, kokku 17 elementi. Eriti kallid ja haruldased on need rasked värgid, mida aga tipptehnoloogias vägagi vajatakse. Umbes 90% neist liigub muudesse maadesse Hiinast – kas siis toormena, kuid kasvavalt pigem töödelduna elik rikastatuna ja lõpptoodetena.
Lisaks on ka muid metalle, mida kasvavas koguses vajatakse ja kogu selle komplekti pärast käib äge konkurents. Seda muudab eriti teravaks tõik, et need haruldased muldmetallid ja ka muud strateegilise toorme alla kuuluvad maavarad on globaalselt ebavõrdselt jaotunud. Kõige rohkem on neid jagunud Hiinasse, vähemal määral USA-sse ja Austraaliasse, kuid tublisti Aafrikasse. Viimasel ajal on tähelepanuorbiiti uue tegijana tõusnud ka Gröönimaa.
Valgustus, magnetid, elektroonika, kaitsesüsteemid, tuuleturbiinid, elektriautod – see on vaid osa pikast nimistust, mis kõik vajab strateegilist tooret, sealhulgas muldmetalle. Hiina on seetõttu kuulutanud haruldased muldmetallid strateegiliseks toormeks ja on, muide, juba kasutanud selle toorme eksporti survevahendina – näiteks aastal 2010 keelas Peking tooraine müügi Jaapanisse seoses kahepoolse saartetüliga. Tänavu jaanuaris karmistas Hiina haruldaste muldmetallide kaevandamise, kasutamise ja ekspordi reegleid. Seega ripub õhus oht, et Hiina võib läänemaailma mingil hetkel lihtsalt toormeekspordi peatamisega konksu otsa võtta… Haruldaste maakide puhul ongi kasutuses militaarne terminoloogia – võidurelvastumine, lahing nende pärast, lüüasaamine ja muu selline. Kuigi Pekingi käitumine võib tuleneda ka riigi enese tööstuse järjest kasvavast vajadusest haruldaste metallide järele. Kulub seda ju nii elektriautode kui arvutikiipide ja muudegi toodete valmistamiseks.
Sõltuvus on üldse ohtlik asi. USA näiteks toob 80% tööstuses vajaminevatest muldmetallidest ja neist toodetud komponentidest sisse Hiinast.
Selline ohtlik sõltuvus tingiski ilmselt tänavu veebruaris presidendi määruse, millega püütakse vähendada sõltuvust Hiinast pooljuhtide, akude, kriitiliste mineraalide ja muude strateegiliste materjalide tarneahelas.
Läänemaailma jaoks on jutt mitte ainult konkurentsist, vaid ka eluspüsimisest seoses käimasoleva rohepöördega ja selleks vajaminevate toormesisendite kättesaadavusega. Akusid vajatakse üha rohkem, kuid näiteks liitium-ioonakude tootmiseks vajalikust rikastamisvõimalusest on 4/5 kuulu järgi Hiina kontrolli all. Viimasel ajal on kasvanud Pekingi huvi investeerimise vastu ka Ladina-Ameerikasse ja põhjuseks on tõik, et liitiumivarud on paljuski koondunud kolme riiki - Argentiinasse, Tšiilisse ja Boliiviasse. Samas nutitelefonide, tahvelarvutite ja elektriautode jaoks vajalik koobalt pärineb valdavalt Kongo Demokraatlikust Vabariigist, mis annab 70% maailma koobaltitoodangust. Vajadus koobalti järele peaks aastaks 2030 mitmekordistuma, kuna ta võib hakata asendama ka palju kallimat plaatinat.
Koobalti töötlejana on maailmamainega tegija Soome, kes on Hiina järel teine töötleja, kuigi kordades väiksema mahuga. Kokkolas paiknev tehas töötleb just Kongost pärit toorainet. Peatselt tõuseb Soome ilmselt maailmakaardile ka liitiumi kaevandajana. Nimelt on Kaustise lähistel avamisel firma Keliber kaevandus, mille kõrvale on kavas rajada ka rikastamistehas. Liitiumimaaki peaks seal maapõues olema rohkem kui 9 miljonit tonni ja tegemist oleks Euroopa suurima sellise kaevandusega. Praegu on liitiumi hind küll madal seoses autotööstuse kokkutõmbumisega koroonapandeemia ja arvutikiipide põua tõttu, kuid tuleviku plaanis on tegemist tulusa ettevõtmisega. Ja Vaasas on ilmselt tulekul akumaterjalide tehas.
Lisaks näeb Euroopa Liit vajadust tugineda tulevikus rohkem oma võimsustele akude tootmisel. Euroopa Komisjon kiitis jaanuaris heaks umbes 4 miljardi euro eraldamise 12 liikmesriigi projektile, mis on kutsutud rahastama Euroopa oma akuarendust ja tootmist. Veebruaris teatas Rootsi firma Northvolt Euroopa suurima akutehase rajamisest Poolas.
Nagu Soome ja Rootsi, nii paikneb ka Eesti samal Balti kilbil ning seniste uuringute põhjal võib väita, et meie maapõues leidub nii mõndagi. Heameel on tõdeda, et meie ajakirjanduses on selleteemalised kirjutised viimasel ajal täiesti olemas, mullu oktoobris näiteks oli hea pikk lugu Eesti Ekspressis ja sel aastal on mitmeid artikleid eri väljaannetes.
Ning ega meie geoloogid ka ei maga, nagu neist kirjutistest nähtub. Võib küll eeldada, et asja reaalsemaks muutumise lähenedes aktiviseeruvad ka keskkonnakaitsjad ja muidu kaevandamise vastased. Siin tasuks lähtuda põhimõttest, et küsimus taandub valdavalt tehnoloogiale ja tasuvusele. Maagivarude tuvastamisel oleks vaja asjatundlikku uuringut kaevandamise võimalustest, hinnast ja keskkonnahoidliku lähenemise variantidest. Haruldaste muldmetallide kaardil me juba oleme - Sillamäe tehasega, mis on üks väheseid väljaspool Hiinat paiknevaid selliseid ettevõtteid.
Ja kuuldu on järelkuulatav ning järelloetav Vikerraadio kodulehel koos lugemisviidetega.
Lugemisviiteid:
KAART | Euroopa rohemajandus ähvardab tulla sõltuvuse hinnaga - Eesti Ekspress (delfi.ee)
EUR-Lex - 52020DC0474 - EN - EUR-Lex (europa.eu)
The Geopolitics of Rare Earth Elements (stratfor.com)
China Weaponizing Rare Earths Technology Will Probably Backfire - Bloomberg
On Rare Earths, China's Dominance Is a Risk That Can't Be Ignored (worldpoliticsreview.com)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.