Viimasel ajal on Afganistan taas avalikkuse tähelepanu köitnud – sedapuhku lääneliitlaste sealt lahkumise kavade tõttu. USA otsus 11. septembriks oma väed välja viia tähendab automaatselt ka kõigi teiste liitlaste lahkumist. Seni on loodetud suures osas just ameeriklaste luurele, tehnilisele ja sõjalisele võimekusele ja ilma nendeta seal vastu ei pea. Kuigi Lääne kohalolek on juba niigi kokku kuivanud ega anna enam võrreldagi selle jõuga, mis oli kohal ajal, mil ma mitte-resideeruva suursaadikuna Kabuli vahet käisin ja aeg-ajalt meie üksuse tollast asupaika Helmandi provintsis külastasin.
Ennustused Afganistani praeguse valitsuse ja üldse riigi saatus kohta on suhteliselt tumedad. Vähemalt ise ma eriti heledat valgust selle tunneli lõpus ei näe. Kui sellel tunnelil üldse ongi lõppu. Nagu ikka sellistes olukordades, küsitakse nüüdki, et kas 20 aastat kohalolu ja sõjategevust, mitu triljonit dollarit ja tuhanded liitlassõdurite ning kümned tuhanded afgaanide elud olid seda tulemust väärt? Kitsalt ja egoistlikult Eesti aspektist vaadates on meil selles operatsioonis osalemisest kindlasti kasu olnud – seda just maine plaanis. Kabulis oli päris meeldiv vestelda NATO vägede ohvitseride, eelkõige brittidega ja kuulda ainult kiidusõnu meie sõjameeste aadressil. Kuigi see ei vähenda nende leina, kes selles operatsioonis lähedase kaotasid…
Minu tänase jutu ajend on aga pigem pilk operatsiooni algusesse ja pisut toimunu ning toimuva tausta. Hea kolleeg Kabuli päevilt, briti suursaadik Sherard Cowper-Coles on oma meenutused sealoldud ajast kaante vahele pannud. Ja teinud seda talle omase sõltumatuse ning otseütlemisega. Võisin nautida tema mõtteid ka mitmetel vestlustel nii briti saatkonnas kui ühisvisiidil Helmandisse, mille tarbeks ta meid lahkelt oma lennukile võttis. Diplomaadi kohta oli ta juba siis pisut otsekohene ja sellepärast ta mulle meeldiski. Hiljem said Sherardi seisukohad talle diplomaatias saatuslikuks ning ta lahkus ametist erinevuste tõttu tema ja valitsuse vaadete vahel.
Minu briti kolleeg oli Kabuli tulles eelnevalt argitasandil ära õppinud ka puštu keele, lisaks araabia ja ma ei tea veel mis varasematele keeltele. Seetõttu oli tal võimalus kohalikega palju lähedasemaid kontakte luua ja enam infot saada. Tema mäletustes, pealkirjaga "Kabul Cables" ehk eesti keeles vast "Kabuli raportid", kuna mõeldakse diplomaadi ettekandeid, leidub seetõttu nii mõndagi huvitavat.
Üks seik puudutab USA Afganistani sisenemise ajendit. Teatavasti oli selleks Al Qaeda rühmituse terroriakt Maailma Kaubanduskeskuse vastu 11. septembril 2001. Käivitatud operatsiooni eesmärk oli Al Qaeda ja selle liidri Osama bin Ladeni likvideerimine. Kuna tol ajal kontrollis Afganistani Talibani liikumine, siis esitas Washington neile eelnevalt ka lühikese tähtajaga nõudmise Bin Laden koheselt välja anda.
Taliban seda ei teinud, ega saanudki koheselt teha. Nimelt oli Taliban – ja paljuski on tänini – eelkõige puštu hõimudesse kuuluvate võitlejate ühendus. Taliban oli arendanud välja omalaadse sümbioosi puštude ajaloolisest käitumiskoodeksist – Pashtunwalist – ja islamist. Pashtunwali oli ajalooliselt jõus juba enne, kui puštu hõimud seitsmendal sajandil islami omaks võtsid. Üks selle koodeksi teese on külalislahkus ning tagaaetavatele varjupaiga andmine. Puštud on valmis sellisel moel endi kaitse alla võetud inimese eest ka relvaga välja astuma, sest muidu rikuksid nad oma aukoodeksit. Seetõttu oli Osama bin Laden nende kaitse all, kuigi tema väljakihutamist nõudis muudel põhjustel ka Saudi Araabia, kes oli taliibide üks rahastajaid.
Minu briti kolleegi vestlused mõne Talibani võimu ajal riigiametis töötanud inimesega viitasid aga sellele, et Talibani juhtkond olla tol ajal arutanud võimalust Osama bin Laden ja Al Qaeda välja saata külalislahkuse reeglite rikkumise eest. Nimelt ei tohi külaline oma tegevusega varjupaiga andjat ohustada. Teema olnud üleval mitmel "shural" või "jirgal", ehk hõimude esindajate kohtumisel.
Asja iva on selles, et kui USA oleks mõni aeg oodanud, siis oleks sõjalise sekkumise vormiline vajadus ehk iseenesest ära langenud. Ja tõenäoliselt oleks Osama bin Laden lihtsalt varem Pakistani poolele kolinud. Hõimude aruteludes ei käi aga sellised asjad kunagi kiirustades. Asja vaagitakse põhjalikult ja otsuse langetamiseks on vaja kõigi osaliste nõusolek saada. Kuid see-eest, kui otsus langetatakse, siis peetakse sellest ka kinni.
Washingtonil ja üldse Läänel ei ole aga kombeks nii pikalt jorutada. Poliitiline loogika nõudis kiiret otsust. Ja see langetati. Kiirustades.
Järgmised probleemid tekkisid juba kohal olles ja neid on jagunud kõigile kahekümnele aastale. Lääne käsulaudadega ei maksa Afganistani-sarnasesse hõimuühiskonda minna. Lisaks, ka uimastikasvatuse vastane võitlus käis pikalt valemeetodeid kasutades ja paljudes kohalikes pigem vaenulikkust tekitades. Praegune olukord ja Talibani tõus on mitmeti loogiline. Afganistan on üks maailma noorima keskmise vanusega rahvaid, mis tähendab massiliselt noori mehi. Neil ei ole sissetulekut, ei ole staatust ega tulevikku. Taliban pakub neile seda koos Pashtunwaliga paljuski kokku langeva islamiideoloogiaga.
Lõpetuseks võib ennustada, et välisvägede lahkudes tekib ka uus pagulastevool Afganistanist. Ja need saavad olema tõelised pagulased, keda taliibide võimuletulekul ähvardaks väga konkreetne lõpplahendus.
Viiteid:
Sherard Cowper-Cole "Cables From Kabul. The inside story of the West's Afghanistan campaign" – Harper Press, 2011
A centuries old mechanism to resolve conflicts: The Jirga - Irénées (irenees.net)
Pukhtunwali - Pashtunwali Code (pukhtoogle.com)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.