Kindlasti on see aasta ka Paul-Eerik Rummo tähetund. Loomingu Raamatukogus ilmub tema luulekogu Lumevalgus-lumepimedus. Tänavu saab selle raamatu ilmumisest viiskümmend aastat. Ülesehitusikult on see raamat justkui viide kuuekümne teisel aastal ilmunud kassetiraamatule. Pooles selles raamatus on Rummo luuletused, kui teiselt poolt lugema hakata, on see Enn Vetemaa luulekogu Lumesõda. Lumevalgus-lumepimedus-lumesõda. See lumi on üks väheseid, mis neid Rummo ja Vetemaa tekste seob, ehk siis lume puhul oleks täpsem öelda – mätsib. Muidu on Rummo ja Vetemaa tekstid täiesti erinevad nii oma meeleolu kui ka poeetika poole pealt. Ja ega Vetemaa luuletustel midagi viga ei ole, täitsa head luuletused on, aga on selge, et selle „lumesõja“ võidab Rummo. Näiteks sel nädalal peetakse seminari sellest samast Rummo luulekogust, mitte Vetemaa omast.
Kui osad raamatud, millest me siin hommikuti oleme Peeter Helmega rääkinud, on kõnekad vaid omas ajas ja kontekstis, siis see raamat on väga luule ka tänapäeval. Need on väga tundlikud, jõulised, isegi loitsivad tekstid, mis on ülimalt täpselt sõnastatud, nad on sedavõrd intensiivsed, et ühel hetkel muutub see lumevalgus lausa pimestavaks. See luule on pööratud sissepoole, siin ei ole kuidagi tunda, et autor tahab toonase nõukogude ühiskonna kohta midagi tabavat öelda, midagi ridade vahel ära susata. Rummo ei tegele sellega. Tundub, et see olmest ja päevapoliitikast üle olek, mille on asendanud mingi sisemine vabadus, on ise toonases ajas seisukoht.
Lõpetuseks tuli mulle täiesti meelevaldselt meelde üks katkend Kivisildniku luuletusest:
noor Veiko Märka
kirjutas et tahab
tappa ja põletada
nüüd on ta reformi
erakonnas ja keegi
ei küsi kas tahad
Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.