Luule kohta räägitakse, et võrraldes proosa ja eriti romaaniga on ta palju operatiivsem ja käib ajaga kaasas. Sel aastal ilmubki Henrik Visnapuu luulekogu "Tuule ema". See on midagi arusaamatut. Kokku on see üks hämar eepos, mida tallatakse regiväsi vormis, kus liiguvad ringi sellised tegelased nagu Kalev ja Toolse rüütel ning ka pealkirjas mainitud Tuule ema. Mis on küll selle meistri mõtteis, kes selliseid riistu taob? Kui tegemist ongi mingi väga peene ajastule omase allegooriaga, mis tahab eesti rahvale midagi öelda, või üldse kellelegi midagi öelda, siis ikkagi jääb küsimus, mida ja kellele.
Meil eestastel on ikka olnud raskusi oma ajaloo jäädvustamisega. Oksanen oma "Puhastusega" proovis seda teha, aga ikka me polnud rahul. Ene Mihkelson on oma romaanides seda teinud, aga tema tekstid on isegi eestlaste jaoks liiga keerulised, mis siis veel prantslastest rääkida.
Tuleks teha nagu on teinud juudid. Aastal nelikümmend kaks teeb oma päevikusse esimese sissekande Anne Frank. Seda raamatut on nüüd tõlgitud rohkem kui kuuekümnesse keelde, ta on arusaadav, lihtne ja seejuures väga liigutav. Need on ühe kolmeteistkümne aastase juudi tüdruku sissekanded kahe aasta jooksul, mil tema perekond end Amsterdamis natside eest varjab.
Kogu aeg on üleval oht, et natsid tulevad ja tapavad nad ära. Ja kahe aasta pärast nad tulevadki. Aga Anne Franki isa jääb ellu, ja jääb järele ka päevik.
Ma võin vabalt uskuda, et Anne Frank oligi olemas ja see on tõesti tema kirjutatud päevik, isegi kui ei olnud. Ka sellisel juhul on see väga hästi välja mõeldud, lausa geniaalne. Esmalt muidugi vorm, mis oleks lihtne ja annaks toonast aega kõige paremini edasi. Loomulikult päevik, või siis kirjad.
Siis edasi, kes võiks olla see, kes kirjutab? No kindlasti mitte mõni vanainimene, nemad on saanud juba elada ja nad ei tekita nii suurt kaastunnet. Ka poleks hea, kui see inimene oleks täisjõus mees, sest tema ei peaks päevikut kirjutama, vaid võitlema. Pigem noor naine, aga veel parem lausa varateismeline tüdruk, kes kirjutab säravalt ja vaimukalt ja selle elurõõmsa oleku taustal tuleksid natside jõhkrused eriti hästi esile.
Seepärast, miks ei võiks meilgi nüüd lähiajal mõni selline päevik kusagilt metsavennapunkrist välja tulla. Ja punker võiks olla täiuslikult säilinud nii, et me saaks sinna teha memoriaali."
Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.