Sel laupäeval avaldab arheoloog Ain Mäesalu uue hüpoteesi Ümera lahingu alguse kohta. Preester Henrik on öelnud, et ajaloolist taplust alustasid salakavalalt eestlased. Missugune on aga uus teooria ja millised asjaolud seda tõestavad, kuulete saates. Ain Mäesalu on ka välja selgitanud, kus täpselt Ümera lahing toimus. Kui seni on arvatud, et lahingutander oli Lätimaal lõuna pool Jumara jõge, siis Mäesalu arvab, et taplus toimus põhja pool ehk Eesti pool jõge, sest nii oli eestlastel olemas ka taganemistee juhuks kui põgeneda tuleb.
Ümera lahing toimus 800 aastat tagasi hilissuvel. See oli üks eestlastele võidukaid lahingud muistses vabadusvõitluses tänu maavanemate üksmeelele. Lahingu tähtsus eestlastele seisnes maakondade vaheliste sidemete tugevdamises. "Eesti lugu" käis koos Looduse Omnibussiga vaatamas, kuhu võiks püstitada mälestuskivi Ümera lahingu auks. 
Ümera lahingu skeemi (Toomas Pääsuke, Eesti Looduse september 2010.)
Ristikivid, mis viitavad Ümera lahingu tegelikule toimumiskohale. Joonised on võetud Valmiera kihelkonnakooliõpetaja Woldemars Balodise raamatust "Jumeras leja un vinas eewehrojamas weetas"(Ümera org ja selle vaatamisväärsused). Valmiera,1909.
Väljavõte Henriku Liivimaa kroonikast Võnnu piiramise ja Ümera lahingu kohta 1210. aastal (Heinrici Chronicon Livoniae. Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn, 1982, XIV, 8):
(8) Ja kui nad lähenesid Võnnule, ennäe, eestlased, tulles suure sõjaväega, piirasid Võnnu sisse. Ja Rodolf koos omadega pääses sellesse linnusesse. Ja eestlased võitlesid Bertoldi, tema vendade ja võndlastega kolm päeva vana linnuse juures, kus veel elasid vennad koos võndlastega. Ja langes palju eestlasi ammuküttide poolt haavatuina, samuti tapeti ka võndlastest mõned vaenlaste odadega. Eestlased tegid nimelt suured puude kuhjatised, pannes neile tule otsa linnuse mahapõletamiseks, lohistades metsadest suuri puid koos juurtega, panid neist kokku midagi kaitsetorni taolist, toetades ning kindlustades seda teiste palkidega ning võideldes alt ja ülevalt, nad kiusasid tule ja suitsuga väga neid, kes linnuses olid. Ja kui sõja päevi poleks lühendatud, oleksid nad igatahes suuremat kurja teinud, sest mõnede lohakuse tõttu jõudsid kuuldused riialasteni mitte esimesel ega teisel, vaid piiramise kolmandal päeval. Ja need, sealt teele asunud, tulid neljandal päeval Siguldasse. LIIVLASTE MALEVAST. Kuuldes, et koos Caupo ja ta sõpradega on saabunud suur kogu liivlasi ja lätlasi, lahkusid eestlased samal päeval Võnnu linnuse alt ja, minnes üle Koiva, puhkasid, magades öösel järve ääres, mis on Beverini teel. Vennad aga Võnnust ja Caupo koos liivlaste ja lätlastega, hommikul järele minnes, võtsid hommikueineks aset sellesama järve ääres ja saatsid luurajad ning sõjaväe valvesalga ette, kellest mõned teatasid tagasi tulles, et eestlased on väga suure kiiruga põgenemas üle Ümera. Nende sõnu liialt uskudes, hakkasid liivlased ja lätlased otsekohe nende jälitamisega kiirustades tõttama, öeldes, et nad ei saa kuidagi riialaste viivitamist ära oodata. Kuid Caupo koos sakslastega ütleb: "Oodakem oma vennad ära, ja siis me suudame võidelda ning oma tiivad võttes kõrgele lennata." ESIMESEST LAHINGUST ÜMERA ÄÄRES. Kuid need, halvaks pidades ja pigemini sakslaste hukkumist soovides, ajasid eestlasi taga, seades aga sakslased eelväkke, et ise nende taga minnes ja lahingu tulemust silmas pidades olla paremini valmis kas jälitamiseks või põgenemiseks. Ja nad liikusid edasi Ümera juurde, teadmata, et eestlaste vägi oli peidus metsades Ümera ääres. Ja äkki nägid nad kogu väge endale vastu tulema. Siis tõstis sõjateenistuse vend Arnold lipu: "Koondugem ühtekokku," ütleb, "vennad sakslased, ja vaadakem, kas me suudame võidelda, ja ärgem põgenegem nende eest ega tõmmakem süüd oma rahvale." Ja nad läksid nendele kallale ja tapsid mõned neist ja võitlesid nendega, ja langes Bertold, Caupo poeg, samuti ka tema väimees Wane, julge ja vapper mees, ja mõned sõjateenistuse vendadest ja piiskopi sulased Wichmann ja Alder said raskesti haavata. LIIVLASTE PÕGENEMISEST. Nende seljataga järgnevad liivlased aga pistsid otsekohe põgenema, kui nägid kõikjalt metsadest sõjaväge hulganisti tulevat, ja sakslased jäid üksinda. Seda nähes ja omade vähesust silmas pidades, sest neid ei olnud kui ainult kahekümne ümber, koondusid sakslased kokku ja läksid vaenlastega võideldes otseteed Koiva juurde tagasi. Rodolf Jerichow`st langes odast haavatuna maha, friis Wigbold pani ta uuesti hobusele ja seesinane friis, usaldades hobuse väledust, päästis paljud, kord põgenedes, kord vaenlaste juurde tagasi pöördudes ja kitsastes kohtades neid kinni pidades. LÄTLASTE MARTÜÜRIUMIST ÜMERA ÄÄRES. Eestlased aga jälitasid niihästi sakslasi kui liivlasi ja lätlaste jalamehi, kes põgenesid paremale ja vasakule. Ja võtnud neist ligi sada kinni, tapsid ühed, teised piinasid julmalt surnuks, viies nad Ümera äärde tagasi. Nende hulgast oli nimelt neliteist, kellest nad ühed praadisid elusalt, teistel, kiskudes nad riietest paljaks ja teinud oma mõõkadega nende selgadele ristid, lõikasid kõrid maha ja saatsid nad, nagu me loodame, taevasse märtrite osasaamisse. Siis eestlased, pöördunud tagasi oma maale ja mõnitades kristlasi, saatsid kõigisse Eesti maakondadesse, vannutasid ja heitsid liitu, et oleksid üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu. Caupo niisiis ja liivlased ja lätlased, pöördunud lahingust tagasi, nutsid taga oma tapetuid, kurvastades, et paganad nemad, hiljuti ristitud, olid mõrvanud. Ja nendega koos leinas kogu kirik, mis oli siis nagu kõva vibu, mida alati pingutatakse ja mis kunagi ei murdu, nagu Noa laev, mida küll suured vood tõstavad, kuid ei hukku, Peetruse laevuke, mida lained peksavad, kuid põhja ei lähe, naine, keda lohemadu jälitab, aga maha ei rõhu. Sest pärast seda häda järgnes lohutus, pärast kurbust andis jumal rõõmu.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.