Aastal 2009 avaldas prantsuse geopoliitik Dominique Moïsi raamatu "Emotsioonide geopoliitika", mis ilmus ka eesti keeles. Kaks aastat tagasi üllitas Moïsi järje sellele, "Emotsioonide triumf. Geopoliitika vimma, viha ja hirmu ajastul" (Dominique Moïsi, "The Triumph of Emotions. Geopolitics in an Age of Resentment, Anger and Fear", 2025). Selle võtsingi jutu aluseks.
Peab kohe märkima, et sündmused arenevad praegu nii kiirelt, et iga analüüs võib vananeda juba kuudega, puhuti isegi päevadega. Minu kasutatud mullusel väljaandel oli juba lisatud eessõna teema ajakohastamiseks ja hiljuti prantsuse keeles ilmunud uustrükil oli juba tänavuse aastanumbriga eessõna.
Eelkõige on põhjuseks Donald Trumpi võimuletuleku järel toimunu, kuigi mitte ainult. Igal juhul pidas Moïsi tänavu vajalikuks avaldada juba uus raamat sel teemal, pealkirjaga "Maailma kirgede kolmnurk. Mõista eelseisvat kaost". Selles on ta "emotsioonid" asendanud "kirgedega", asi on seega kuumemaks läinud.
Ta räägib uuest maailmast, mida iseloomustab kolme daatumi ühtesulamine. Need on suursõja algus Ukraina vastu veebruaris 2022, Gaza sõja algus 2023 ja USA presidendivalimised 2024. Hiljem lisas ta ühes intervjuus neile ka Iraani vastase sõja alguse tänavu.
Geopoliitilise maailmapildi sedavõrd kiire areng ilmestabki praegust aega. Meie silme ees on ühe ajaloolise tsükli lõpp ja teise algus. Euroopa on selles kiires arengus justkui kahe tule vahel: ühelt poolt strateegiline oht Venemaa poolt ja teisalt ideoloogiline oht Ameerika poolt. Rääkimata veel Hiina majanduslikust ohust.
Sellistes oludes peaks Euroopa Moïsi arvates seadma eesmärgina esikohale ühtsuse. Arengute hind tuleb tasuda kas rahas praegu või verega tulevikus. Ratsionaalne maailm on tema arvates lõpule jõudnud ja Euroopa võib olla libisemas ajaloo halli tsooni, olles samaaegselt nii trumpismi kui ka putinismi ohver. Ehk siis üsna sünge vaade.
Tulles tagasi raamatu "Emotsioonide triumf" juurde on Moïsi sõnul ajaloo hinnang selge: hirm on lootuse üle võidu saavutanud. Negatiivsed emotsioonid on paljunenud ja muutunud mitmekesisemaks. Alandlikkusele ja hirmule tuleb nüüd lisada emotsioonid nagu viha ja vimm, kui isegi mitte raev ja vihkamine. Tõuseb esile tripolaarne maailm, milles ühte keset, globaalset lõunat, iseloomustab lootus ja vimm. Globaalset ida iseloomustavad alandus ja viha ning globaalset läänt hirm ja elastsus.
Alasti emotsioonid, nagu viha ja isegi vihkamine, on võidu saavutanud nii rahvusvahelises poliitikas kui ka sisepoliitikas. See ilmneb mitte ainult liidrite äärmuslikus retoorikas, vaid praegu ka sõjas Ukrainas. Kasvab lõhe lääne ja mittelääne rahvaste vahel.
Külma sõja aegset bipolaarset korda kuni aastani 1989 võib tagantjärele näha kui kunstlikult lihtsat – kaks blokki kahe suurriigi juhtimisel. Külma sõja järgne ühepooluseline moment USA juhtimisel oli nii lühike, et sellest on raske mingeid õppetunde leida.
Praegu on inimesi, kelle arvates bipolaarne kord on tagasi tulemas, kui Hiina asub nõukariigi rolli, aga vahe on selles, et erinevalt nõukaliidust on Hiina maailmavõim, mida Moskva kunagi ei olnud. Nõukaliit oli ühemõõtmeline võim, pelgalt hirmu objekt. Hiinat aga maailm vajab, nagu ka Hiina vajab maailma.
Uues kolme poolusega maailmas on lääs ilmselt kaotanud oma primaarse rolli. Lääs peab mõistma karmi reaalsust, et ta on vaid üks võimu ja mõju keskustest, olles kaotanud eeskuju rolli teiste jaoks. Kultuuri vallas on kasvamas näiteks Lõuna-Korea ja India pehme jõud, moe vallas on areenile tõusnud ka Aafrika, spordis tänu oma põhjatule rahakotile Saudi Araabia.
Mis puutub globaliseerumisse, siis ei maksa seda segi ajada vastastikuse sõltuvusega. Majanduslikus plaanis algas taganemine globaliseerumisest juba aastaid tagasi, kuid majanduse ja geopoliitika vallas on maailm muutunud rohkem vastastikku sõltuvaks.
Kui vaadata kasvõi Ukraina sõda, siis ei saa eirata selle võimalikke järelmeid Lõuna-Hiina mere tuleviku jaoks. Ja küsimus on ka selles, kas Vene invasioon Ukrainas julgustab Hiinat Taiwani enese kontrolli alla võtma. Sõltumata lõpust jääb see sõda globaalseks reeglite muutjaks geopoliitilises, kui mitte ka majanduslikus, poliitilises ja isegi kultuurilises plaanis.
Lääne jaoks on Ukraina sõda paljud teised konfliktid vähem kaalukateks muutnud. Kuigi nüüd on sõda Iraani vastu ja Lähis-Ida siiski ka suure mõjuga. Globaalse lõuna jaoks on Ukraina sõda valdavalt sõda valgete eurooplaste vahel. Vaesemaid maailma riike Ukraina sõda, terminites "headus kurjuse vastu", eriti ei loksuta. Kui aga sõja tõttu vilja hind tõuseb, siis tunnevad nad, et on sattunud taas valgete võimumängude ohvriks.
Mittelääne maailma jaoks on domineerivad emotsioonid üldse lääne omadest drastiliselt erinevad. Muuhulgas esineb ka annus ükskõiksust segatuna teatava salajase kahjurõõmuga. Kuid globaalne lõuna on praegu tõusev jõud, kellel on ka potentsiaalne liider, India.
Globaalsele lõunale Venemaa suhtumine läände paljuski sobib, kuna neist paljudel on lääne vastu kaun kanda. Kuigi samal ajal on sõda osa globaalse lõuna maadest Moskvast eemale peletanud. Lõppastmes on sõda Ukrainas ka emotsioonide konflikt. Vene poolel imperiaalsed emotsioonid ja Ukraina poolel rahvuslikud emotsioonid.
Terminit "globaalne ida" kasutatakse harva, Moïsi peab selle all silmas rühma riike, keda paneb liikuma revisionistlik nägemus maailmast ja kes ei karda kasutada jõudu nii nende arvates neile kuuluva territooriumi hõivamiseks kui ka siseriiklikult teisitimõtlemise maha surumiseks. Need riigid on Venemaa, Põhja-Korea ja Iraan. Hiina võib kuuluda nii lõuna kui ida hulka. Neid riike iseloomustab ka tõik, et nad kujutavad oma regioonis peamist viha allikat. Venemaa Euroopa jaoks, Iraan Lähis-Idale ja Põhja-Korea, kuid ka Hiina Aasia jaoks.
Üks võtmeteema on meie ajal ka tunne kontrolli kaotamisest kolmes valdkonnas. Kliimamuutused, ränne ja tehisaru, need kolm väljakutset on reaalsed ja kujutavad ohtu ka tripolaarses maailmas. Kuid see juba eraldi teema.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.