Uudistevoos leidub puhuti sõnumeid terrorirünnakutest juudi sünagoogide vastu ja antisemiitlikest rünnetest juutide vastu. Kui neid sündmusi seostada aga Iisraeli tegevusega Gazas või Jordani jõe läänekaldal, on suur tõenäosus kuulda vastuseks süüdistusi antisemitismis.
Kasutan raamatut, mida soovitan lugeda ja millest pakun sellise "pehme" pildi. Tegu on Omert Bartovi üllitisega "Iisrael: mis läks viltu?" (Omert Bartov, "Israel: What Went Wrong?", 2026).
Bartovi vanemad kolisid Palestiinasse enne teist ilmasõda, ta on sündinud ja kasvanud Iisraelis, teeninud Iisraeli sõjaväes ja siirdunud USA-sse õppejõuks aastal 1989. Tema eriala on holokausti ja nakba uurimine. Meenutuseks, et nakbaks nimetavad palestiinlased endi väljasurumist nüüdis-Iisraeli aladelt 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõja ajal ja järel. Bartov ise nimetab end genotsiidi uurijaks ja on jõudnud järeldusele, et Gazas on Iisrael pannud toime genotsiidikuriteo.
Raamatus uuribki Bartov, miks vahetult holokausti järel loodud riiki on hakatud süüdistama ulatuslikes sõjakuritegudes, tsiviilelanikkonna sunniviisilises ümberpaigutamises ja inimsuse vastastes kuritegudes. Ta ise oli sionist, kuid selle termini algses tähenduses. Sionistide nägemuses sai juutide vabanemine teostuda ainult väljaspool nende massilisi elualasid, kus nad nägid end ebasoovitavatena. Sionistid nägid juutide usulist, ajaloolist ja müütilist esivanemate maad kui kohta, kus võis taaselustada juudi riigi.
Teise ilmasõja ja holokausti järel otsisid britid võimalust Palestiina haldamisest lahti saada ja rahvusvaheline üldsus kaldus toetama iseseisva juudi riigi loomist. ÜRO-s jõuti Iisraeli loomise ja maade jagamise plaanini, millele Palestiina araablased ja Araabiamaad vastu olid. Järgnes juudi-araabia sõda, mis lõppes juutide võiduga ning katastroofiga palestiinlaste jaoks. Juudi enamuse tagamiseks kihutati enamus palestiina elanikkonnast minema. Enne seda olid palestiinlased moodustanud uue riigi alal 2/3 elanikkonnast.
Nii tekkiski kahe rahvusliku katastroofi, holokausti ja nakba, vastasseis. Harilikult ei taheta neid koos käsitleda, kuid Bartovi arvates on need ajalooliselt, isikute ja mälupoliitika tasandil lahutamatult seotud, olles muutunud Iisraeli ja Palestiina rahvusliku identiteedi aluseks.
Holokaustist on palju räägitud, nakbast vähem, kuid see on kulminatsioon koloniaalsele nägemusele Palestiinast kui tühjast ruumist, kus maata juudid saavad taas leida oma juured. Selle nägemuse teostamine tõi aga kaasa põliselanike väljaajamise ja asendamise juutidega. Kui kuni 1948. aastani esitas sionism kahte palet: üks rõhumisest vabanemine ja teine asunike kolonialism, siis riigi tekke järel jäi teine pale peale. Juudilikkuse ja demokraatia konkurentsis jäi peale juudilikkus, riiki nähti rangelt juutidele mõelduna.
Ka kuulutust, et holokaust ei tohi iial korduda, mõisteti erinevalt. Ühtede jaoks tähendas see, et kunagi ei tohi enam lubada genotsiidi. Iisraelis mõisteti seda aga, et ei tohi lubada genotsiidi juutide kallal. Holokaust muutus liimiks, mis ühendas Iisraeli erinevaid ja puhuti vaenutsevaid osi.
Bartov meenutab, et tema lapsepõlves räägiti holokaustist vähe. Kui üldse, siis pigem nähti seda kui aega, mil juudid läksid tapalavale nagu lambad. Aastatega on see muutunud looks solidaarsusest, uhkusest ja juutide kangelaslikkusest. Genotsiidi juutide kallal hakati tajuma mitte ainult minevikus toimununa, vaid ka tulevikuohuna. See tunne andis õigustuse ebaproportsionaalsele vägivallale igaühe vastu, keda tajuti riigi eksistentsi ohustavana.
Suurema osa olemasolu ajast, 57 aastat 75-st on Iisrael kontrollinud alasid väljaspool 1949. aasta relvarahu piire. Kui tervikpilti vaadata, siis valitsevad umbes seitse miljonit Iisraeli juudi kodanikku seitset miljonit palestiinlast, kellest kaks miljonit on Iisraeli kodanikud, kuigi riigi poolt kehtestatud piirangutega.
Läänekalda ja Gaza sektori miljonid palestiinlased ei oma praktiliselt üldse mingeid õigusi. Iisraeli iseseisvusdeklaratsioonis on viited võrdsusele ja õiglusele kõigi kodanike jaoks sõltumata nende rahvusest, usutunnistusest ja soost. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud.
Lisaks nähti deklaratsioonis ette ka Iisraeli põhiseaduse vastuvõtmine, kuid seda ei ole praeguseni toimunud. Iseseisvusdeklaratsioonis ei sisaldu ka viidet Iisraeli piiridele, mistõttu riik on tänini ja teadlikult ilma põhiseaduslike piirideta. Ja deklaratsioonis välditi ka terminit demokraatia, kuna see tähendanuks ka vähemuste õigusi.
Juba ammu enne 2023 aasta 7. oktoobri Hamasi terrorirünnakut nägid Iisraeli radikaalid Hamasi valitsemist endile soodsana kui tõestust, et elujõulist poliitilist varianti Gazas ei ole. Oktoobris 2015 nimetas praegu Benjamin Netanyahu valitsuses olev Bezalel Smotrich Hamasi kasulikuks varaks, inglise keeles asset. Ja sõda Gazas ei olnud pelgalt katse hävitada Hamas ja vabastada pantvangid. Pigem oli soov elimineerida palestiina küsimus Gazas ja muuta kogu ala elamiskõlbmatuks.
Üle 72 000 palestiinlase on praeguseks tapetud, nende seas 21 000 last. Ilmekas on ühe Gazas olnud sõjaväelase märkus, et kui arvestada, mida me nendega tegime, siis võib vaid ette kujutada, mida nemad meiega teeksid. Ehk meil ei jää üle muud kui neid tappa.
7. oktoobri terror andis uue tõuke ka Iisraeli agressiivsusele Jordani läänekaldal. Raamatu kirjutamise ajaks olid palestiinlased minema kihutatud veel 80 asulast, lisandunud oli 120 juudi asundust, väljastati load veel 30 000 eluaseme rajamiseks ja nii edasi.
Kahetsusväärselt on läänes paljud poliitikud aastakümneid Iisraeli tegevust vaikselt pealt vaadanud ja puhuti seda isegi toetanud, kuna kardetakse süüdistusi antisemitismis. Kuid Bartov toonitab, et kui kedagi rünnatakse või süüdistatakse tema identiteedi alusel, siis on see eelarvamus ja selle jutu kontekstis antisemitism, aga Iisraeli riigi kuritegeliku käitumise arvustamine ei ole antisemitism.
Auschwitzi üle elanud juudi kirjanik Primo Levi on öelnud: "Me peame maha raputama impulsid emotsionaalseks solidaarsuseks Iisraeliga, et riigi valitsevate ringkondade vigu näha".
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.