USA endine suursaadik Venemaal Michael McFaul on praegu politoloogia professor Stanfordi Ülikoolis ja mullu üllitas ta raamatu pealkirjaga "Autokraadid versus demokraadid. Hiina, Venemaa, Ameerika ja uus globaalne korratus" (Michael McFaul, "Autocrats vs Democrats. China, Russia, America and the New Global Disorder", 2025).
Raamatu ilmumine langes sisu arvestades ebamugavale ajale. Donald Trump oli teist korda võimul ja suutnud üht-teist juba ka öelda ning korda saata. McFaul püüab seda arvesse võtta kuid möönab, et mitmed tema soovitused võivad Trumpi võimulolekut arvestades idealistlikeks osutuda. Kaalus ka raamatu ümberkirjutamist, kuid jättis, nagu oli, lootuses, et ehk on sellest tulevastele presidentidele kasu.
Nii võibki öelda, et tegemist on ülevaatega USA suhetest Venemaa ja Hiinaga mitmel perioodil. Kõrvutavalt ehk enim külma sõja ajal ja selle järel ning praegu. See pidev kõrvutamine ja võrdlemine on paraku kaasa toonud ka kordusi, mis võtavad ruumi ja aega ning võivad puhuti häirida.
Ajaloo perioodideks jagamine on üldine komme ja McFauli pakutud ajajärkudele võib praegu ühe selgepiirilise ajajärgu juurde panna, nimelt Trumpi teise võimuperioodiga alanud etapp, mille lõppu me ette ennustada ei oska.
Kui McFaul on lootusrikas ja annab soovitusi võimalikele järgmistele, eeldatavalt demokraatlikumatele presidentidele, siis mina nii optimistlik ei ole. Trump võib mõne aasta pärast minevik olla, kuid kas koos temaga ka trumpism kaob, on juba eraldi küsimus. Praegu võimu juures askeldavat seltskonda arvestades ei maksa õiglastele valimistele väga loota ja järgmine tegelane võib olla mitte parem, vaid veelgi hullem.
Seni on lahtine veel ka trumpismi mõju Euroopas, kuigi viimasel ajal näikse Trump ja tema esindajad olevat muutunud paljudele meie kontinendi radikaalidest juba toksiliseks.
Muide, bulgaaria politoloog Ivan Krastev on soovitanud hakata trumpismi toetajaid Euroopas avalikult nimetama võõraste huvide esindajateks. Teise ilmasõja järgset Euroopat nimetati sõjajärgseks ja sellisena oli see paljuski Ameerika projekt. Praegu on aga põhjust hakata rääkima Ameerika-järgsest Euroopast. Ja Krastevi arvates võib senise liberaaldemokraatia taustal tekkida positiivse variandina liberaalrahvuslikkus.
Tagasi McFauli juurde tulles tasub ära märkida tema hinnangud Venemaale ja Hiinale praegustes oludes. Mõlemad on autoritaarsed, kuid ka erinevad. Venemaa on langev jõud, Hiina seevastu tõusev majanduslik ja tehnoloogiline võim, mis on senisest ilmakorrast tublisti kasu lõiganud. Kui Venemaa on läänemaailma destabiliseerimisele suunatud, siis Hiina püüab olemasolevat süsteemi enese kasuks pöörata ilma seda täielikult purustamata.
Selles mõttes on Hiina huvitav nähtus. Varem loodeti läänes, et pehme jõud ja majandus saavad olema külma sõja ajal ja järel need jõud, mis demokraatiat ja turumajandust levitavad. Nüüd oleme taas seisundis, kus loeb toores jõud.
Mõnes mõttes näikse Hiina olevat nüüd see suurriik, mis lähtub endistest lääne põhimõtetest, ehk pehmest jõust ja majanduse mõjust, vähemalt seni. Kuigi see võib tuleneda ka Pekingi hinnangust, et tema sõjaline võimsus on esialgu lihtsalt ebapiisav.
MacFauli arvates on lääs pidevalt Venet ja Hiinat ekslikult hinnanud. Nõukaliitu omal ajal ülehinnati ja olid isegi ennustused, et mingi aja möödudes läheb see USA-st majanduslikult mööda. Kui võitmatu liit kokku kukkus, hakati seda alahindama, arvates, et lääne mõju suunab seda demokraatia suunas ning et sõjaliselt seda enam karta pole mõtet. Sellest ka kaitsekulutuste kiire kärpimine lääneriikides.
Ukraina vastase suuragressiooni alguses 2022. aastal ülehinnati Moskvat taas ja arvati, et Kiiev on kohe-kohe langemas. Vene nurjumised sõjas tõid aga jälle kaasa tema võimete alahindamise. Kuigi tasub meeles pidada, et ka piiratud sõjaliste ja majanduslike vahenditega on Moskva võimeline ohustama nii USA kui ka tema Euroopa liitlaste julgeolekut.
Hiina puhul on sarnane lugu, kuigi hinnangud ehk vastupidised. Külma sõja ajal ja ka vahetult selle järel alahinnati Hiinat pikalt ja pidevalt. Peking tegeles samal ajal vaikselt oma asjadega ja arenes arvatust kiiremini. Praeguseks on pendel jõudnud MacFauli arvates teise äärmusesse ja Hiina jõudu ning temast lähtuvat ohtu USA-le ja läänele üldiselt ülehinnatakse. MacFaul arvab, et tegelikult ei ole Hiina praegu eksistentsiaalne oht ei USA-le ega vabale maailmale. Ja erinevalt Vladimir Putinist ei ole Xi Jinping vähemalt seni valmis kasutama ameeriklaste ja nende liitlaste vastu sõjalist jõudu.
Nii Venemaa kui ka Hiina soovivad ilmakorra muutmist, nagu ka nõukariik külma sõja ajal. Kuid praegu on ideoloogiline konflikt vähem intensiivne kui 40 aastat tagasi. Selles protsessis näikse Putin olevat aktiivsem kui Xi Jinping ja MacFaul tunnistab, et tal on olnud ka teatav nii Euroopas kui ka USA-s.
Suurim erinevus külmast sõjast on see, et Washingtoni ja Moskva praegused liidrid näikse jagavat paljuski samu ideid ja väärtusi. Sellest tulenevalt on oht senisele liberaaldemokraatlikule korraldusele tulemas lisaks Venemaale ja Hiinale ka USA-st ja see on vist maailma ajaloos esimene kord, kus midagi taolist võib täheldada.
Tulemuseks võib olla sügav või isegi alatiseks kujunev lõhe USA ja Euroopa vahel. President Donald Trump tõmbas juba esimesel ametiajal riigi mitmetest rahvusvahelistest lepetest ja institutsioonidest välja ning protsess kiirenes uuel ametiajal. Arenguabi andmisel tõmmati järsult pidurit, nagu ka rahvusvahelise meediakeskkonna toetamisel. Tulemusena tekkis globaalses lõunas ja rahvusvahelistes struktuurides vaakum, mida asusid täitma Venemaa ja Hiina. Või täpsemalt eelkõige Hiina, kes võitis oma majandusmudelit ja abi pakkudes kindlasti uusi toetajaid.
Globaalses võitluses demokraatia ja autokraatia vahel on eesliinil praegu Ukraina ja seega demokraatia toetamiseks on parim viis Kiievit kõigiti toetada. MacFaul märgib raamatu lõpus optimistlikult, et demokraatia suurim tugevus on võime uueneda. Ehk midagi ei ole veel lõplikult kaotatud.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.