Soome suhteid Venemaaga on mõjutanud mitmed tegurid. Palju on räägitud liigsest pehmusest ja mõistvast suhtumisest idanaabrisse, eelkõige mitmete poliitikute poolt. Eesti keeles on selle kohta ilmunud ka raamatuid, tuleb meelde Pekka Virkki "Järelsoometumine". Termin "soometumine on ka rahvusvahelises kõnepruugis levinud.
Soome valitsus tellis Vene mõju kohta Soome välispoliitika instituudilt uurimuse (Venäjän laaja-alainen vaikuttaminen Suomeen 2000-luvulla: Pehmeästi pedattu mutta kova nukkua), mis käsitleb ajavahemikku aastast 2000 kuni 2022 ja sellele ma tuginengi.
Üllitise autorid märgivad, et piiratud levikuga dokumentidele neil juurdepääsu ei olnud, tugineti avalikele allikatele ja intervjuudele. Ning paljuski kasutamata on ka sotsiaalmeedia. Ja kohe tahan esile tuua ühe seiga, mis ka uuringus ära märgitud. Nimelt soomlaste kahetasandiline suhtumine Venemaasse.
Ametlikul tasandil võidi olla mõistvad, majanduse vallas võidi teha koostööd, kuid sama ajal valmistuti pidevalt üheks ja ainsaks ohuks, uueks võimalikuks rünnakuks idapiiri tagant. Kui palju sellel poliitikute vaikivat toetust oli, ei oska öelda, kuid teadlikud pidid nad sellest olema. Üldistavalt märgitakse, et Vene mõju Soomes oli lai, kuid mitte eriti sügav.
Viimaste aastakümnete Soome-Vene suhetes oli kaks murrangulist sündmust. Üks oli 2014 Krimmi annekteerimine, kuigi selle järelgi jätkus veel koostöö ja pehme suhtumine. Teine ja asju paika panev oli aga suursõja algus Ukraina vastu 2022.
Soome järgis kaua niinimetatud pikka joont suhetes idanaabriga ja selle aluseks oli soov kindlustada enese seisundit. Samal ajal Venemaa suhtumist Soome mõjutasid laiemad eesmärgid Euroopas. Soome oli üks piirinaabreid ja kuigi ta ei olnud mõjutegevuse keskmes, nähti temas Euroopa riiki, kes naabrina peaks Moskva huve arvesse võtma.
Nõukaajast jäänud harjumuse turvil püüti mõjutada Soome sise- ja välispoliitikat. Nõukogude ajast erinevalt taandusid aga senised kolmel tasandil toiminud suhted, mis käisid luureametkondade, diplomaatia ja erakondade kaudu, tavaliseks asjaajamiseks poliitiliste liidrite ja valitsuste esindajate vahel.
Kui Venemaa jaoks oli Soome endiselt vaid üks naaberriik teiste seas, siis Soome jaoks oli Venemaa julgeolekupoliitika keskne küsimus. Oma ametiajal toonitasid nii president Tarja Halonen kui kuni 2022. aastani ka Sauli Niinistö usalduslike otsesuhete keskset rolli. 2014. aasta sündmuste järel hakkas Soome varasemast enam toonitama dialoogi tähtsust lääne ja Venemaa vahel, kuigi toon oli muutunud. Suursõja algus Ukraina vastu ja Soome liitumine NATO-ga tõid murrangu nii Soome kui ka Venemaa suhtumises.
Helsingis ollakse teadlikud, et Venemaa käsitleb Soome suunda võimaliku sõjategevuse piirkonnana ja Moskval on selleks operatiivplaanid, üksused, juhtimisstruktuur ja muud sõjalised võimekused.
Hiljutine uudis Petroskois paikneva sõjaväebaasi kohendamisest on selle järjekordne kinnitus. See ei ole pelgalt viimase aja nähtus, kuna Soome lähinaabruse alad, arktiline piirkond muutus Venemaale strateegiliselt tähtsamaks. 2000. aastate lõpus näitas Venemaa üles huvi ka ühiste sõjaväeõppuste korraldamiseks, kuid Soomel jätkus külma pead need plaanid tagasi lükata.
2015. aastal näitas Venemaa oma võimalusi, saates Soome piirile hulgaliselt turvapaigataotlejaid kolmandatest maadest. Selleks ajaks oli soomlaste teadvusesse jõudnud ka probleem Venemaa kodanikest kinnisvaraomanikega. Poliitilisel tasandil olnud see teemaks juba enne 2010. aastat. 2019. aastal võeti vastu seadus kinnisvaraomandi järelevalvest ja mullu karmistati seda nii, et ründesõda pidavate ja ohtu kujutavate riikide kodanikel keelati kinnisvaraostud Soomes. Meilegi tuttav teema.
Infosõjast nii palju, et Soome liitumisel NATO-ga kasvas soomlasi laimavate lugude üllitamine Vene meedias, kuigi seda oli olnud ka varem. Palju hakati kasutama ajaloolisi võltsinguid, millest oleme taustajuttudes juba varem rääkinud.
Majanduse vallas on jutuks olevas uuringus mitmeid näiteid sellest, kuidas pehme suhtumine idanaabrisse tekitas sõltuvust, mis oli visa kaduma. Riskid olid teada, kuid neid ei võetud arvesse. Ajalooliselt ja välispoliitiliselt oldi sõltuvusega Venemaast nii energeetikas kui ka majanduses harjutud.
Soome püüdis kuni 2016. aastani kasvatada Vene energiakandjate importi ja energiafirma Fortum investeeris ulatuslikult Vene energeetikasse kuni aastani 2017. Tippajal tootis Fortum kaheksa protsenti Venemaa elektrienergiast ja oli keskne tegija Vene-Saksa gaasiäris, olles seotud ka Nord Stream gaasijuhtmega. Tulemuseks oli Vene suursõja alguse järel kahjum 7 kuni 11 miljardit eurot. Jätan kõrvale Fennovoima tuumajaama hanke venelastega, mis alles 2022. aastal tühistati.
Neis küsimustes oli oma roll riigil ja poliitikutel. Endine peaminister Paavo Lipponen püüdis omal ajal läbi suruda plaani ehitada Venemaalt Soome naftatoru, kuid õnneks see ei teostunud. Ja pärast valitsusjuhi ametit oli ta Nord Streami konsultant ning teenis sellega päris korralikult. Veel hiljuti teatas ta, et Soomes on liiga palju vingumist Venemaa teemadel. Ehk vanad harjumused ei roostu vahepealsetele arengutele vaatamata.
Vene kirikul on Soomes suhteliselt väike mõju, kuigi seda on siiski kasutatud. Venemaal on olnud raskusi kaasmaalaste ehk Soome venekeelse elanikkonna instrumentaliseerimisega. Neid on põhjanaabrite juures umbes 80 000, kuid see on kirju seltskond.
Venemaa on püüdnud imbuda vene diaspoora kohalikesse ühendustesse ja mõnel pool on see õnnestunud. Katseid on ka kaasmaalaste värbamiseks. Venekeelseid püütakse mõjutada nende omas keskkonnas, kuna Moskva arvates ei ole soovitav, et nad integreeruksid asukohariigi ühiskonda. Ehk sama, mis Eestis. Ja muide, kriitiline viide on ka Balti riikidele, kust kaudu käinud Vene rahapesu ja kus kaitsevõimet hakati tõeliselt arendama alles aastal 2014.
Uurimusest saab teha üldistavaid järeldusi. Üks neist on, et sõltuvust ei tasu mingil suunal liiga suureks muuta. Praegusel ajal tasub seda silmas pidada ka suhetes USA-ga. Euroopas laiemalt ja ka meil eraldi võetuna on palju inimesi, kes on harjunud lootma, eriti julgeoleku vallas, liigselt USA-le. Sellestki mõtteviisist oleks targem loobuda, ka neil, kellel see veel säilinud on.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.