Kuni 19. sajandini ületas inimese keskmine eluiga harva 32 eluaastat. Tööstusrevolutsiooni ning teaduse arenguga, samuti sanitaartingimuste paranemisega hakkas ka inimeste lootus kauem elada kasvama.
Keskmise eluea hüppeline kasv langebki 20. sajandile, mil inimkond õppis nakkushaigusi ennetama ja ravima. Aastaks 2023 oli keskmine eluiga globaalselt tõusnud 70 aastani, mõnedes riikides, nagu Itaalias, Prantsusmaal, Jaapanis ja Lõuna-Koreas, ulatus see aga 83 eluaastani.
Kuid mida rohkem inimesel on, seda enam ta tahab. Eriti just inimestel, kes on koondanud endi kätte piiramatu võimu või praktiliselt piiramatud rahalised vahendid, tekib kihk elada kui mitte igavesti, siis vähemalt teistest kauem. Meenutagem meediasse lipsanud katkendit Vladimir Putini ja Hiina liidri Xi Jinpingi omavahelisest vestlusest, kus arutati oma eluea pikendamist nii umbes 150 aastani. Ja nad ei ole ainsad, kellel taolised mõtted peas.
Teadus areneb ja leitakse üha uuemaid vananemise põhjuseid, kuid ka võimalusi midagi korrigeerida, et neid põhjuseid tasa lülitada. Eraldi teema on maailma niinimetatud "sinised piirkonnad", kus saja-aastaste hulk seletamatutel põhjustel tunduvalt suurem kui mujal.
Tegelikult ei olegi põhjused nii seletamatud. Lühidalt loetledes leidub ülivanureid enim Okinawal Jaapanis, Itaalias Sardiinia mägialade külades, Kreekas Ikaria saarel ja Costa Ricas Nicoya poolsaarel. Lisaks pakutakse ka Martinique'i saart ja Californias asuvat Loma Lindat.
Väidetavalt ei ole põhjus geneetilises eripäras. Pigem on tegemist paljude krooniliste haiguste puudumisega, mis omakorda tuleneb eluviisist ja keskkonnast. Eakad ei veetnud aega spordisaalis, aga liikusid regulaarselt, elasid sugulastega lähestikku, vältisid suhtluse abil stressi ja nii edasi.
Leidub ka üks koht, kus eluiga tõsteti keskmiselt 20 aasta võrra ühe põlvkonna vältel, nimelt Singapur. 1960. aastal oli keskmine eluiga seal 65 aastat ja 2019. aastal juba ligi 85 aastat. Põhjuseks eelkõige suurepärane tervishoiusüsteem.
Hooldekodud ja haiglad ei meenuta hooldekodusid ja haiglaid meie mõistes. Need on paigad, kus elavad ka eakad ja haiged, kuid mida vabalt külastavad lähikonna elanikud, kes seal restoranides aega veedavad või tai chi ja zumba kursustel osalevad. Toimuvad piknikud ja muud avalikud ettevõtmised, asukad ei tunne end sugugi ära lõigatuna, nad on osa üldisest elust ja melust. Stressitasemele mõjub see väga hästi ja inimesed elavad mitte ainult kauem, vaid ka tervemalt.
Teadlased jätkavad samal ajal eluea pikendamiseks ka muude meetmete otsimist, kuigi seni näitavat kliinilised uuringud, et läbimurdetehnoloogiaid veel ei ole. Ja eluiga 120 aastat näikse olevat endiselt umbkaudne ülempiir. On küll koostatud niinimetatud organismi kulumise kaart ehk bioloogilised protsessid, mis vananemist mõjutavad.
Uuringute alusel vananeme me pealegi mitte ühtlaselt, vaid hüppeliselt. Aastal 2024 avaldas ajakiri Nature Aging uuringu, mille kohaselt on meie elus kaks murdekohta, kus vananemine järsult kiireneb. Esimene neist on umbes 44 eluaasta paiku ja teine vanuses 60 kuni 65 eluaastat.
Uurijad on leidnud juba mitmeid vahendeid mõningate protsesside aeglustamiseks, kuid tasub korrata, et midagi murdelist seni avastatud ei ole. Laborihiired on küll elanud mõnede preparaatide turvil kauem, aga inimestega on pisut teine lugu. Pealegi on mitmed preparaadid leidnud katsetamist mingite haigustega inimestel, keda need on aidanud, kuid tervetel inimestel kliinilisi katseid kuigivõrd läbi viidud ei ole.
Universaalset tabletti või süsti, mis meie elukese teistpidi veerema paneks või senist veeremist tublisti aeglustaks, seega veel ei ole, kuigi ravimitööstus on aastatega turule paisanud mitmeid nii-öelda imeravimeid, mis justkui eluiga aitaksid pikendada. Neisse tasub aga ettevaatusega suhtuda, sest mõned neist võivad omada kõrvalmõju ja olla kasulikud näiteks kasvajate arengule rohkem kui eluea pikenemisele.
Seni ei ole kasu olnud ka ühest vanimast meetmest, mida usuti inimest noorendavat. Nimelt noore doonori vere ülekannetest eakale inimesele. Hea näide on 1920. aastatest, kui nõukogude teadlane Bogdanov propageeris seda meetodit, kasutades iseennast näitena. Ta kasutas oma tudengeid korduvalt iseenesele noore vere üle kandmiseks. Kuid aastal 1928 ta pärast järjekordset vereülekannet suri, ilmselt ei sobinud veregrupid.
Kümmekond aastat tagasi leidsid Stanfordi teadlased, et noorte hiirte vereplasma parandas vanade hiirte mälu, kuid arvatakse, et põhjus oli pigem selles, et noor veri lahjendas lihtsalt vanade hiirte veres eaga tekkinud kahjulikke aineid.
Tegeletakse geenitehnoloogiaga, tüvirakkude kui vaata et kõikvõimsate abilistega, samuti telomeeridega, mis rakkude jagunemisel lühenevad ning mida püütakse nüüd pikendada. Ja nii edasi.
Seni kehtib paraku rusikareegel, et inimese suremise risk kahekordistub iga kaheksa aastaga. Kui 20. eluaastates on see üks tuhandest, siis 90. eluaastatesse jõudes on see juba üks kuuest.
Aga lootus jääb ja askeldamine teadusmaailmas jätkub. Omaette küsimus on aga see, kas üldse tasub loodusele vastu hakata ja suremist vältida. Kogu loodus põhineb ju sünni ja surma tsüklitel. Surematus ei pruugi olla progress, see võib osutuda hoopis halvatuseks ja elu aluseks olevate protsesside eitamiseks. Ilma suremiseta ei ole ka arengut, kohanemist ja muid elu jätkumiseks vajalikke protsesse.
On ka transhumanismi futuroloogia, mis kaalub võimalusi meie teadvuse laadimiseks tehisarusse, meie identiteedi digitaliseerimist ja muid ehk alles tekkivaid võimalusi. Nende plaanide õnnestumisel võib meid oodata ühiskond, kus vähesed elavad igavesti nagu jumalad, ülejäänud aga jagunevad pikendatud elueaga pooljumalateks ja lihtsurelikeks… nagu antiikmütoloogia maailmas.
Eks teadus teeb oma tööd, kuid parem on antud elu hästi elada, mitte aga igavest igatseda. Parem on elada elu mitte niivõrd kaua, kuivõrd võimalikult tegusalt. Surm ei ole süsteemi viga, see on süsteem ise. Süsteemi lõhkumine võib aga tekitada probleeme meie järglastele tulevikus. Ja seda me loodetavasti ju ei taha.
Viited lugemishuvilistele
- The World's 6th Blue Zones Region - an Engineered Longevity Hotspot - Blue Zones
- What the Longest-Lived People in the World are Doing Different than Most Americans - Blue Zones
- The Connection Between Grip Strength and Longevity, Explained - InsideHook
- Приказали долго жить: почему надеждам Путина и Си продлить жизнь до 150 лет не суждено сбыться
- Aging as a disease: The rise of longevity science - Big Think
- Longevity progress is real. So are the scams.
- Five philosophical takes on living forever
- Immortality isn't progress. It's paralysis.
- Когда власть боится умереть. Как диктаторы во все времена искали бессмертие и тратили на это миллиарды? — Новая газета Европа
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.