Nopin jutus kilde ühe Soome diplomaadi mälestustest. Petri Tuomi-Nikula kirjeldab oma raamatus "Teistmoodi diplomaatia" (Petri Tuomi-Nikula, "Erilaista diplomatiaa", 2024) teed ajakirjanikust diplomaadiks ja meenutab aegu Soome saatkonnas Saksamaal, kuid ka hiljem suursaadikuna mitmes riigis. See on jutustus Soomest ja Euroopast 1970. aastate keskpaigast tänapäevani
Kuna autori diplomaaditöö algas Saksamaal, siis mõned seigad sealt. Tuomi-Nikula kirjutab, et kui Venemaa 1837. aastal ostis Berliinis saatkonnale krundi, toodud Venest 146 vagunitäit mulda, et diplomaatiline esindus oleks ikka Vene pinnal.
Ja teine huvitav seik ajaloost. Kui 1945. aastal käisid Berliini südames viimased lahingud, olnud üks nõukavägede juhte soomlasest punakaartlane Akseli Anttila. Pärit olnud ta Soomest Vilppulast ja omaaegses punaste Terijoki valitsuses olnud tal kaitseministri koht. Lõpuks jõudnud ta punaarmee kindrali auastmeni, saanud rinnatäie ordeneid ja surnud Moskvas mõni nädal pärast Stalinit alkoholismi.
Saksamaa praegust Ukraina-poliitikat iseloomustades meenutab Tuomi-Nikula, et sakslased vaatasid Ukrainat alati Vene silmade läbi. Nõukanostalgia võib paljudele arusaamatu olla, kuid see on reaalsus, eriti Saksa idaosades. Ja muide, Vene suuragressiooni alguses 2022. aastal olnud paljud sakslased arvamusel, et Ukraina langeb ja rünnak jätkub Saksamaa suunas. Mitmed juudi, vene ja ukraina taustaga perekonnad valmistunud juba pagema USA-sse.
Välisministeeriumi suunal heidab autor mitmeid teravaid nooli. Nii väidab ta, et Soome omaaegse Moskva-saadiku naine olnud Urho Kekkoneni armuke ja saadik Viinis tema ristipoeg. Viimase, suursaadik Mäkineni puhul olevat presidendi soosiku karjäär lõppenud pärast seda, kui ta oma poiss-sõbraga alasti kusagil Viini muruplatsil mootorrattaga ringi kihutanud ja Austria kantsler Bruno Kreisky nõudnud isiklikult, et Soome oma saadiku tagasi kutsuks.
Tuomi-Nikula karjäär saatkonna pressinõuniku abina algas Bonnis aastal 1975 ehk siis kaks aastat pärast diplomaatiliste suhete sõlmimist Lääne-Saksamaaga. Ida-Saksaga olid need sõlmitud aasta varem. Lääne-Saksa meedia otsinud tollal innukalt näiteid Soome soometumisest ja soome meedia omakorda ei väsinud kirjutamast Saksa turistide kohatust käitumisest. Soome ja Saksa suhetel olnud aga teatav eripära, kuna soomlased suhtusid sakslastesse üldiselt paremini kui teised Põhjamaad.
Üks põhjus olnud omaaegne relvavendlus, kuigi sellest kunagi ei räägitud. Kuid Soome pinnal olla sõdinud 300 000 sakslast ehk kümnendik kogu Wehrmachtist.
Juhtunud ka segaseid olukordi. Üks olnud 1976 Lääne-Saksa presidendi Walter Scheeli Soome-visiidi ajal. Kui lennuk Rissala lennuväljal maandus, märkasid sakslased ehmatusega, et lipurivis on ka Soome lennuväe lipp haakristiga keskel. Kaheldi, kas president saab üldse lennukist väljuda. Soomlastel kulus tublisti aega, et lipu päritolu selgitada. See lipp on ka praegu Soome lennuväe ametlik sümbol.
Selgitan kohe ära, et 1918. aastal kinkis rootslasest krahv Eric von Rosen Soome riigile lennuki. Selle tiibadele oli ta maalitud õnnemärgi ehk sinise haakristi. Ja kaitsejõudude ülem kindral Carl Gustaf Mannerheim kinnitas haakristi lennukite tunnuseks. Kunstnik Akseli Gallen-Kallela kujundas lendurite lennumärgi, millel haakristi paigutati keskele, kuid musta värvi, mitte sinisena, nagu von Rosenil. Seega on soomlaste haakrist palju vanem kui natsisümbolina tuntud haakrist.
Autor meenutab ka üllatavat kogemust reservväelaste koolituselt. Nimelt öelnud neile loengut pidanud ohvitser, et nõukariigi rünnaku ajal ei ole mingit mõtet vastupanu osutada. Et tuleb alla anda ja ellu jääda, kuna see olnud vastavuses Soome-Nõukogude sõpruslepinguga.
Tollal arvanud vaid 42 protsenti soomlastest, et riigi kaitsmisel on mõtet ka juhul, kui lõpptulemus ei ole kindel. Autor lisab kohe, et mida kõrgema ohvitseriga tegu oli, seda selgemalt teati, millisest suunast peamine oht tuleb. Ja Soome kaitseväe elus ning vormis hoidmine on kahtlemata Soome edulugu.
Nüüd tagasi Soome-Saksa suhete juurde, mis olnud keeruline teema. Kui Yleisradio saatis Bonni korrespondendi, tuli esindaja kohe saata ka Berliini idapoolele. Seal selgunud, et Ida-Berliinist ei ole midagi raporteerida ja korrespondent kutsutud tagasi, kuid tasakaalu vajaduse tõttu tuli ühtlasi ka Bonni korrespondent tagasi kutsuda.
Ida-Saksamaa oli Soomele üldse paras peavalu. Paljud mäletavad kindlasti omaaegseid lugusid soomlastest Stasi agentidest ja see teema on praeguseni lõplikult klattimata. Ida-Saksas oli ülikoolihariduse saanud tuhatkond soomlast ja sealt pakuti pidevalt lahkelt ka stipendiume. Pole siis ime, et õppurite seast ka Stasile kaastöölisi värvati.
Diplomaatia üks põhireegleid on autori sõnul vajadus rääkida tõtt. Valetada ei tohi, lihtsalt ei pea ütlema kõike, mida tead või arvad. Ta ise näiteks ei püüdnud omal ajal kunagi eitada, et Moskval on Soomele suur mõju. Välisministeeriumis soovitati lugeda Max Jakobsoni ja Jaakko Iloniemi kirjutisi ning toimida sisetunde järgi. Kirjalikke juhiseid ei antud. Idasuhted oli miiniväli ja seda jälginud president Kekkonen isiklikult. Põhisõnum olnud neutraalsus, mis oli Soomele midagi enamat kui Austriale või Rootsile. See oli varjunimi iseseisvusele.
Lõpetuseks seik külma sõja diplomaatide argielust.
Kui autor oli Viinis ametis, pani ta tähele, et nende Leningradi konsul saabus Viini ikka suure nahkkotiga, mis oli täis rublasid. Viinis oli nimelt võimalik need päris valuutaks vahetada, kuna austerlased tõlgendasid rahvusvahelisi valuutareegleid paindlikult. Ehk olud on need, mis määravad tegevuse.
Ja päris lõpuks juhtum Mihhail Gorbatšovi 1989. aasta visiidilt Helsingisse. Delegatsioonis olnud ka üks eestlane, nimelt Lennart Meri, kes jalutanud Finlandia-talos ringi ilma turvakaardita. Autori tähelepanujuhtimisele vastanud Meri, et ta käinud ka Kremlis ilma kaardita ringi. Mõni minut hiljem lohistanud turvamehed teda juba väljapääsu poole. Autori sekkumine siiski päästnud Meri väljaviskamisest.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.