Puhuti jääb silma hukkamõistvaid märkusi, et miski on keskaegne. See keskajale viitamine ei ole uus. Umbes 40 aastat tagasi ütles itaalia mõtleja Umberto Eco, et üha rohkem on hakatud rääkima kaasajast kui uuest keskajast.
Tolle ajaperioodi pidev kasutamine näitab, et huvi keskaja vastu ei ole kadunud ja raamatu-uudiseid jälgides võib märgata, et selleteemalisi üllitisi tuleb nagu Vändrast saelaudu. Keskajast ilmub töid ka Eestis, nagu Margus Laidre paksu raamatu "Ars moriendi – ars amatoria. Kunst surra ja kunst armastada kesk- ja varauusaegses Euroopas" hiljutine ilmumine tõestab.
Kasutan seekord Ian Mortimeri raamatut "Keskaegsed silmapiirid. Miks keskaeg on tähtis" (Ian Mortimer, "Medieval Horizons. Why the Middle Ages Matter", 2023). Mortimeri arvates peab kõigepealt määratlema, mida keskaja all mõtleme.
Kui seda sõna kasutada kõigi viie sajandi kohta, ehk 11. kuni 16. sajandini, oleks see sama, kui kokku panna 17. ja 20. sajand kui "uusaeg". Kuigi areng on eriti viimasel sajandil tublisti kiirenenud, ei tähenda see, et keskaja jooksul midagi ei toimunud. Lisaks on paljud tollased muudatused sedavõrd kinnistunud, et me isegi ei mõtle neile. Nii mõndagi nüüdisajast pärineb keskajast.
Autor valis vahemiku aastast 1000 kuni aastani 1600. Põhjusel, et mitmed keskaja arengud said alguse 11. sajandil. 1600 lõpptärminina on aga põhjusel, et järgnenud sajandid tõid arengud matemaatika, meditsiini ja teadusmeetodite vallas, mis muutsid meie arusaamu maailmast ja meie kohast selles. Teine põhjus on autori jaoks ka William Shakespeare, kelle näidendid tõendavad, et viis, kuidas me üksteist ja üksteise emotsioone austame, on võrreldav inimeste üksteisemõistmisega aastal 1600. Meie siseelu olla selle järel vähe muutunud.
Mortimer kurdab, et isegi paljud ajaloolased olla arvamusel, et keskajal sotsiaalseid muudatusi ei toimunud.
Näiteks Yuval Noah Harari väidab oma raamatus "Sapiens. Inimkonna lühiajalugu", et kui aastal 1000 uinunud hispaania talupoeg ärganuks 500 aastat hiljem, olnuks tema jaoks kõik kodune. Kuid 21. sajandil iPhone'i helina peale ärgates oleks ta arvanud, et sattus paradiisi või põrgusse. Tegelikult oli see hispaanlane aastal 1000 kindlasti moslem, kuna tollal oli Hispaania nende võimu all. 500 aastat hiljem kristlikus Hispaanias ärgates oleks tal olnud oht saada hukatud oma usu pärast. 21. sajandi Hispaanias oleks ümbruskond olnud talle küll arusaamatu, kuid ta oleks vähemalt ellu jäänud.
Keskajal toimus, nagu öeldud, muudatusi, mis tänini kehtivad. Tollane inglise keel on erikujulisele kirjapildile vaatamata siiski tänapäeval mõistetav. Erinevalt näiteks aasta 1000 tekstidest.
Keskajal arenes kiirelt inseneride ja ehitusmeistrite ning arhitektide mõte, kasvasid linnad ja hoonete kõrgused. Laienes inimeste silmapiir. Aastal 1000 olid vähesed kodukülast välja saanud. Aastaks 1500 oli vist igaüks käinud eemal asuval turul ja reisimise osaks muutusid palverännakud. Reisimisega laienes inimeste kollektiivne teadmistepagas. Inimesed said teadlikuks teistest, mujal elavatest inimestest. Toimus kaubanduse plahvatuslik kasv, kujunes välja turumajandus koos raha kasutuselevõtu ja panganduse arenguga.
Juba enne murdehetke ehk trükikunsti leiutamist kirjutati kroonikaid, mis muutsid mälu silmapiiri. Aastal 1600 oli Inglismaal kirjaoskajaid juba 25 protsenti elanikest. Trükist ilmus aastas 400 üllitist ja kokku 16. sajandi jooksul umbes 20 000. Kui igaüks olnuks tiraažiga 500, teeks see kümme miljonit ringluses olnud raamatut umbes 400 000 lugeja kohta. Aastaks 1600 oli igas linnas kool ja tekkisid ülikoolid.
Teadusliku mõtte arengut Euroopas 11. ja 16. sajandi vahel illustreerib kõige lihtsamal viisil ümmargune ring ehk null. Vanad roomlased seda ei tundnud ja see saabus Euroopasse moslemitest matemaatikute kaudu. Ilma nullita ei oleks ka kaasaegset teadust.
Mõned tollased uuendused on nii põhjapanevad, et neid ei panda tähelegi. Võtmetähtsusega oli mehaanilise kella leiutamine ja kasutusele võtmine. 15. sajandil võeti üha enam omaks tund kui ühise ajamõõdu vahend. Aastaks 1500 oli kell juba üldlevinud.
Aja standardiseerimine oli põhjapaneva tähtsusega teadusele, kuid lisaks kellale tõi keskaeg ka kalendri. Ka paber sai lisaks trükikunstile ulatusliku leviku Euroopas keskajal. Meditsiiniline mõtlemine keskajal palju ei muutunud, kuid 16. sajandil kaotas kirik võime selle arengu takistamist jätkata.
Meie suhtumine sõdadesse pärineb samuti paljuski keskajast. Tollal oli üks tees, et sõda tuleb iga hinna eest vältida ja seda esindas Erasmus. Teine tees oli Thomas More'i oma, et sõda on vältimatu kurjus. Mõlemad olid ühel meelel, et sõda on alati kahetsusväärne, erinevalt varasematest arvamustest, milles sõda ülistati.
Aastal 1000 oli sõda normaalne nähtus ja sõdalane ühiskonna lahutamatu osa. Keskajal tasus olla sõdalane, kuna see staatus tekitas teatavat austust ja andis mingi võimu. 15. sajandini õitses rüütlikultuur, aga juba siis algatati sõdu vähem, sest need olid kallid.
Keskajal tekkisid ka sõjapidamise reeglid ja sõdalase staatus liikus sotsiaalset redelit mööda allapoole. Sõda oli üha enam logistika küsimus. Tekkis ka erinevus maa ja linna vahel, kiirenes posti liikumine. Kusjuures kiirust hakkas mõjutama kellade kasutamine. Arenes ka eneseteadlikkus ja sellega kaasnev individualism.
15. sajandi üks murrang oli peeglite kasutuselevõtt, kuna inimesed hakkasid iseenda välimust nägema. Sellel oli suur mõju riietumisele ja moevoolude tekkele. Aastaks 1600 oli suurem osa inimestest juba teadlikud, kes nad on.
Kui nii mõnigi arvaja väidab, et tänapäeval teab iga koolipoiss rohkem, kui kõik 16. sajandi teadlased kokku, siis on see ekslik. Esiteks kahanevad tänapäeva noore teadmised tohutult, kui tal nutikas käest võtta. Teiseks teadis iga 16. sajandi inimene palju praktilisi asju, mis olid jätkusuutlikuks eluks vajalikud, kuid mida tänapäeval ei tea enam täiskasvanudki.
Seega elame me kõik tegelikult kultuurikihil, mis on maailma laiune ja tuhandete aastate sügavune.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.