Lähen jutuga kaugesse minevikku, neandertallaste juurde. Aluseks prantsuse paleoantropoloogi Ludovic Slimaki raamat "Alasti neandertallane" (Ludovic Slimak "The Naked Neanderthal", 2023 (originaal 2022)).
Laialt levinud mõttekuvandi kohaselt on neandertallane üks karvane, madalalaubaline ja primitiivne olend, inimese justkui kauge sugulane, kuid võrratult madalamal arengutasemel. Võib ju kuulda hüüatusi, et "no on alles neandertallane…", mõeldes just sellist tegelast. Siiski peetakse teda meie kaugeks sugulaseks ja neandertallase geene olla ka tänapäeva inimestes.
Teadusliku poole peal on kuvand mitte just väga erinev, kuid siiski. Kõigepealt peab kohe ära ütlema, et täpseid andmeid neandertallaste kohta on vägagi vähe. Ehk paljuski on tegemist teaduslike, poolteaduslike ja muidu teaduse poole pürgivate teooriatega. Ja palju on vaieldavat. Jutuks olev Slimaki raamat tasub märkimist just oma poleemilise olemuse tõttu.
Olemasoleva info kohaselt oli inimestel ja neandertallastel kusagil 550 kuni 750 000 aastat tagasi ühine eellane. Neandertallaste asualad olid loode-Euroopas, Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja lõuna Siberis ammu enne homo sapiensi ilmumist. Nad elasid neil aladel sadu tuhandeid aastaid, kuni umbes 40 000 aastat tagasi välja surid. See on see, mis on enam-vähem kindlalt teada.
Ludovic Slimaki üks tähelepanuväärseid väiteid on see, et inimkonda ei saa neandertallaste ühiskonnaga võrrelda. Et tegemist on täiesti erinevate kooslustega, seda hoolimata ülikaugest ühisest esiisast. Et sapienside ja neandertallaste areng kulges eraldi rööbastel. Et Slimaki väidetele kaalu anda, tasub märkida tema pikaajalist kogemust neandertallaste uurimisel. Ta on veetnud rohkem kui 30 aasta jooksul suure osa ajast väljakaevamistel ja suutnud olla üks neist, kes on arheoloogiliste meetodite abil teadmiste kasvatamisele tõsiselt kaasa aidanud.
Nüüd tasub teha viide aastasse 1939, kui ühes antropoloogiaõpikus üllitati illustratsioon sileda tugeva lõuaga, kaabut ja ülikonda kandvast mehest. Väideti, et nii näeks välja neandertallane, kui ta juuksuri juurest läbi viia ja kaasaegselt riietada. Et kui te teda metroos peaksite nägema, ei tekiks teis mingit tunnet, et tegemist on millegi ürgsega. Et meie erinevus tuleneb eelkõige meie riietusest ja hoolitsetud välimusest.
Slimak on taolisele võrdlusele kategooriliselt vastu. Tema nägemuses peaksime neandertallase olemuse mõistmiseks kõigepealt iseenese mõtlemise kallutatusest lahti saama.
Inimkond on Slimaki sõnul alati tundnud end üksikuna. Avaruumis võiks ju ka mõtlevaid olevusi olla, kuid neid ei ole me veel tuvastanud. Neandertallased on inimese jaoks aga üks neist kaugetest teadvust omanud olenditest, inimlastest, kes koos Denissovi inimesega või kummaliste väikeste inimolenditega Flores'i saarel on justkui meiega sarnasust omanud, seltsiks olnud.
Igasuguseid viimaseid metslasi on inimkond pidevalt otsinud ja iga põlvkond näikse olevat leidnud mingi oma seltskonna, sõltuvalt uutest leidudest.
Teadlased kinnitavad paraku, et neandertallased olid täiesti erinev inimlase vorm. Nende ajumaht oli, muide, suurem kui inimesel, kuid nagu teada, ei anna kvantiteet veel kvaliteeti. Igal juhul püüame me Slimaki sõnul luua mingit oma neandertallast, meie oma kuvandi alusel.
Üks ja kindel fakt on see, et nad on välja surnud, kuigi selle põhjuste üle vaieldakse. Slimak kaldub arvama, et põhjus oli sapienside sissetung, mis olnud ilmselt vägivaldne ja viinudki neandertallaste kadumisele. See aga tähendaks, et meie liigil on juba kaugest minevikust koloniaalse kuriteo süü.
Slimak on uurinud neandertallaste asupaiku mitmel pool maailmas, muu hulgas ka polaaraladel praeguse Venemaa territooriumil. Tema suurimad leiud on pärit Prantsusmaalt, Provence'ist, Rhone'i jõe orus paiknevast koopast. Slimak koos kaaslastega töötas seal kaheksa aastat, kannatlikult kiht kihi haaval paljastades neandertallaste asupaiga jäänuseid, ränikivikilde, erinevate loomade luid ja muud sellist.
Avastati 15 arheoloogilist kihti, kuid veelgi tähtsam leid oli koopaseintel olev tahm. Sedagi oli hulk kihte, kuna selles kohas olid elusolendid lõket teinud alates ajast umbes 115 000 aastat tagasi. Teadlastel õnnestus tuvastada umbes 500 koopas elamise faasi.
Nende tahmakihtide uurimisel õnnestus leida midagi, mis Slimaki jaoks näis paljud asjad paika panevat. Nimelt olid nad tuvastanud, et tahmakihtide alusel oli neandertallaste viimase ja homo sapiensi esimese kohaloleku vahe umbes aasta või midagi sellist. Üldisel ajaskaalal on see kaduvväike vahe.
See näis kinnitavat, et mingil ajal olid neandertallased ja sapiensid seal kohtunud. Ja ilmselt sapiensidele edukalt, kuna neandertallaste jäljed seejärel kadusid. Kokku olevat Slimaki kohaselt taolisi kohtumisi olnud kolmel korral ja kahel esimesel õnnestus neandertallastel sissetungijad tagasi tõrjuda.
Sapienside pealejäämise tagas ilmselt nende parem relvastus, neandertallastel olnud relvi üllatavalt vähe. Sapiensid tootsid tööriistu ja relvi standardiseeritult, aga neandertallaste tööriistad olid igaüks eraldi looming ja sellisena unikaalsed. Ehk neandertallastel ei olnud sapiensidele omast efektiivsust, kuid nad olid loovamad ja vabamad oma loomingus.
Mis puutub säilinud neandertallaste geenidesse, siis see on ilmselt ajaloos hästi tuntud naistevahetuse tulemus. See on olnud tuttav kõikjal maailmas, et meie anname teile oma naisi, teie meile omi. Neandertallaste ja sapienside puhul oli aga üks eripära, vahetus oli ühepoolne, sapiensid oma naisi ei andnud. Siit ka geenide ühepoolne siire.
Slimak võtab oma loo kokku tõdemusega, et meil on endiselt liiga vähe arheoloogilist materjali neandertallaste kohta, kuid igal juhul olid nad sapiensist täiesti erineva mõttelaadiga.
Nad ei kadunud kliimamuutuste või haiguste või demograafilise nõrkuse tõttu, põhjus oli sapienside sissetung. Ja sapiens ei ole kunagi olnud kuigi hea erinevuste tunnistamisel. Seetõttu oleme kogu aeg otsinud sarnasusi ka neandertallastega, mõõtes neid oma mõõdupuuga. Asjatu, nad olid erinevad ja arenesid oma erinevat teed mööda.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.