Jutu aluseks on Soome diplomaadi Max Jakobsoni raamat "Paasikivi Stokholmis. Paasikivi tegevus Soome saadikuna Stockholmis 1936-39" (Max Jakobson, " Paasikivi Tukholmvassa. J.K. Paasikiven toiminto Suomen lähettilänä Tukholmasse 1936-39", 1978). See pikkuselt pigem essee pärineb aastast 1978. Max Jakobson on paljudele kindlasti tuntud nimi. Kirjamehena on ta ehk tuttav mitme eesti keeles ilmunud raamatu kaudu.
Kõne all olevas üllitises räägib ta Soome omaaegsest presidendist Juho Kusti Paasikivist, kelle nimi on tuntud ka niinimetatud Paasikivi liini, või Paasikivi–Kekkoneni liini kaudu Soome idasuhetes. Eks teda ole ka kritiseeritud liigse järeleandlikkuse eest suhetes nõukaliiduga, kuid see suhtumine oli tal ajaloo poolt kujundatud ja praegu on raske hinnata, mis juhtunuks, kui Soome oleks teise ilmasõja järel teistsuguse suhtumise võtnud.
Jakobson käsitleb Paasikivi tegevuse vähem tuntud ajajärku, mille kohta too ei ole ise mälestusi kirjutanud. Soome suursaadik Stockholmis oli ta aastail 1936–1939. Mõneti võis tema lähetamine olla üllatav, kuna mees oli olnud senaator ja valitsusjuht, samuti pikka aega pangajuht. Ja Rootsi suundudes oli ta juba 66-aastane. Põhjus oli aga Paasikivi roll Soome põhjamaise kursi kujundajana. Taustal oli tal ka Soome delegatsiooni juhi amet Tartu rahuläbirääkimistel.
Juba 1918. aastal kirjutas Paasikivi, et Soomele andis omariikluse Venemaa nõrkus, kuid ta oli kindel, et see seisund ei püsi kaua ja peatselt hakkab nõukaliit jõudu kogudes taas piire laiendama.
Tartu rahuläbirääkimisi arvas ta olevat Soome jaoks isegi liiga hästi läinud. Vene poole järeleandmised sisaldasid tema arvates tulevase konflikti seemneid. Kuigi Soomes usutud tollal, et julgeolekuprobleeme riigil ei ole ja seejärel loodetud liigselt Rahvasteliidule. Paasikivi ei lugenud Lääne-Euroopale tuginemist Soome julgeoleku lahenduseks ja oli skeptiline ka Rahvasteliidu suhtes.
Tol ajal viitasid Prantsuse-Nõukogude ja Briti-Nõukogude lepped sellele, et lääs oli valmis jätma Balti mere piirkonna sakslaste ja venelaste omavaheliseks järamiseks. Nõukogude saadik Helsingis Erik Assmus kuulutas juba 1935, et sõja puhkemisel võib Moskva olla sunnitud hõivama osa Soomest. Ja just see sõnum andnudki Paasikivile põhjuse võtta suund põhjamaadele.
Selle suuna nimel oli mitu aastat tööd teinud rühm inimesi, kes tajusid, et läänelt abi loota ei olnud ja püüdsid muud maailma, eelkõige aga nõukaliitu, veenda Soome rahumeelsuses. Kuna Skandinaavia neutraalsuse eelistamine oli laialt tuntud, sooviti nendega liitudes ka Soome poliitikale usaldusväärsust juurde anda. Lisan, et taustal oli ilmselt ka Soome soov vabaneda nii-öelda neljanda Balti riigi mainest.
Põhjamaade suunitluse juhtivaks taustategijaks tõusis marssal Carl Gustaf Mannerheim, kelle eitav suhtumine Saksamaasse oli laialt teada. Mannerheim pakkus ka USA-lt suure laenu võtmist kaitsevõime tugevdamiseks, kuid valitsus ei nõustunud sellega.
Paasikiviga heades suhetes Mannerheim esitas kolmeosalise plaani. Selle esimene osa oligi põhjamaadele orienteerumine. Teiseks, Ahvenamaa kindlustamine koos Rootsiga. Ja kolmandaks, Soome-Rootsi kaitseühenduse loomine. Ka mõte saata Rootsi just Paasikivi olla pärit temalt.
Rootsi oli Soome jaoks ajalooliselt tähtis riik ja seetõttu vajatigi kõrge tasemega esindajat. Nimelt on diplomaatias teada tõde, et riikidel võivad olla tihedad suhted, kuid saadik saab selles suhtluses ise endale suure rolli lõigata. Paraku juhtus ka tollal, et poliitikute omavahelise suhtluse tiheduse tõttu unustati aeg-ajalt saadikut räägitust ja kokku lepitust isegi teavitada.
Paasikivi olnud diplomaadina ka paras frukt. Saatkonna kolleege ta oma asjatamistest rootslastega kuigivõrd ei teavitanud ja luges diplomaate üldse rohkem tehnilisteks töötajateks. Välisministeeriumi kohta arvas ta, et kui panka samal moel juhitaks kui seda ametkonda, läheks see kiirelt pankrotti.
Eriliselt tagasihoidlik ta samuti ei olnud. Ministeeriumiga tekkinud tüli tema pikkade äraolemiste tõttu. Paasikivi selgitanud, et tal vaja igal aastal neli nädalat spaas või kuurordis olla ja seejärel kaks nädalat sellest kuurist toibuda. Seda kõike vormis püsimiseks…
Üks tema eesmärke oli lisaks põhjamaise suuna toonitamisele ka Ahvenamaa kaitseleppe sõlmimine, aga see läks üle kivide ja kändude. Rootsis nähti oma seisundit turvalisena ja paljud rootslased on meenutanud endist aega, kui idanaaber oli Venemaa, kellega saadi ju hästi läbi. Kuigi sõjaväelises juhtkonnas saadud vähemalt Ahvenamaa kaitsmise vajadusest hästi aru.
Paljudele jäi mõistetamatuks, miks püüti Ahvenamaa lepingule Moskva heakskiitu saada, kuna see oli ju ette näha, et nad on lepingule vastu. Paasikivi olnud lepingu suhtes skeptiline, kuigi arvas, et see tulnuks sõlmida Moskva vastuseisule vaatamata.
Ta nägi Soome iseseisvust ja turvalisust laiemas kontekstis ja pööras suurt tähelepanu väikeriikide kohale jõupoliitika valitsetavas maailmas. Seetõttu oli ta ka Müncheni sobingust sügavalt vapustatud.
Suvel 1939 arvas Paasikivi, et Soomel on keeruline suurte tülist kõrvale jääda ja tema mõte liikus ida suunas. Ta leidis, et tuleb parandada suhteid Moskvaga ja põhjamaade ühtne kaitsepoliitika ei olnud enam võimalik. Paljuski oli ta ühel meelel Mannerheimiga ja arvas hiljem, et kui too olnuks president, olnuks võimalik Talvesõda vältida. No ei tea… Igal juhul kritiseeris ta Soome juhtkonda, et too ei teinud Moskvale piisavalt järeleandmisi.
Üldistavalt lisab Jakobson, et Paasikivit ajasid raevu jutud riikide võrdsusest. Tema arvates õpetas ajalugu, et väikeriigil on vaja teelt kõrvale astuda ja puhuti taluda ka suuriigi alandusi. Järeleandlikkus pole mitte eesmärk iseeneses, vaid vahend elulise säilitamiseks oludes, kus jõudude ebavõrdsuse tõttu oli vaja konflikti vältida. Igal juhul ei pooldanud ta allaandmist, vaid kutsus valmisolekule enesekaitseks nii palju kui võimalik.
Ehk annab see pisut selgitust ka tema hilisemale kursile suhetes nõukaliiduga.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.