Seekordse taustajutu aluseks on Soome kirjamehe ja luureasjatundja Jukka Rislakki priske üllitis pealkirjaga "Luure ja spionaaž. Doktriinid, operatsioonid, agendid" (Jukka Rislakki, "Tideustelu ja vakoilu. Opit, operatiot, agentit", 2023). Ehk Rislakki teeb juba pealkirjas luuramise ja spioneerimise vahel vahet.
Mees ise on võib-olla paljudele lugejatele nime poolest tuttav. Ta on kirjutanud keskmise riiuli jagu raamatuid ja üks neist on ka eesti keeles olemas. Kindlasti teatakse teda pikaajalise Helsingin Sanomate ajakirjanikuna, kes mingil ajal kattis ka Baltimaid. Kaudselt võib leida seose meie kandiga ka sellest et alates 2002. aastast elab ta Lätis, kuna on abielus lõunanaabrite kirjaniku Anna Žigurega. Žiguret teavad paljud ehk sellest ajast, kui ta oli Läti suursaadik Eestis, küll suhteliselt lühikest aega. Pikemalt oli ta samas ametis Soomes.
Rislakki oli omal ajal tuntud vasakpoolsete vaadete poolest ja 1980. aastatel olnud USA saatkonna suhtumine temasse pehmelt öeldes mitte väga sõbralik. Põhjus võis olla ka Rislakki raamat Luure Keskagentuurist (CIA). Mees on tegelenud luuramise ja spioneerimise uurimisega 45 aastat. Omaaegset lääne luureteenistustele tähelepanu pööramist põhjendab ta lihtsalt: tollal oli nõukaliidu luure kohta väga raske teavet saada ja ega sel teemal millegi üllitamine olnuks Soomes ka kuigi lihtne. Nagu ta ise kirjutab, olnud luuramine Soomes 1980. aastatel tabuteema.
Jutuks olev raamat on mahukas mitte ainult lehekülgede arvult, vaid ka faktilise materjali poolest. Mul endal kiskus kohati pilt kirjuks, kuna nimesid ilmus vahel lausa laest ja kadus neid sama kiirelt. Pikaajaliselt materjali sees olnud autorile on pilt ilmselt selge, kuid lugejal võib kohati raskeks minna. Kasulik on teadmiste plaanis algusosa, kus räägitakse luuramisest ja spioneerimisest üldisemalt. Arvestades naaberriigi jätkuvat huvi meil toimuva vastu tasub tähelepanu pöörata ka mehhanismidele, kuidas infot võidakse hankida.
Kahe mainitud tegevuse vahest niipalju, et luuretegevus viitab andmetele, tegevusele ja tootele, mille eesmärk on aidata teabe vajajaid mõistma toimuvat ja langetama otsuseid. Luurajad saadavad toorinfo peamajja, kus see analüüsitakse ja teabevajaduse alusel edastatakse. Üldiselt on see laias laastus seaduslik tegevus. Spionaaž on aga ebaseaduslik aktiivne tegevus info hankimiseks spioonide, salaagentide või tehniliste vahenditega.
Lubatud luuretegevus tugineb eelkõige avalikel allikatel ja üks CIA endisi juhte on öelnud, et sel viisil saadakse 80 protsenti luureinfost. Ja välisriigi luure esindaja võib näiteks asukohariigis paluda algul teilt mingit lihtsat ja avalikku teavet. Või mõnda süütut teenet, tuua mingi raamat või viia midagi kuhugi postkasti. Kuid see võib olla vaid esimene samm.
Seejärel püütakse inimest survestada sama teene osutamisele viidates. Eriti kui millegi eest makstakse. Ja veel enam, kui mingi tasu saamise eest ka allkiri antakse. Rislakki toob muide näite, kuidas üks Soome allikas pannud oma värbajalt saadud margad kohusetundlikult isegi tuludeklaratsiooni kirja.
Püütakse värvata agente, kuid tekitatakse ka usaldusisikuid, kes on harilikult sobival ühiskondlikul positsioonil olevad inimesed. Nende sekka võib paigutada ka mõjuagendid. Üldreeglina olla kõige usaldusväärsemad agendid need, kes annavad välisriigile infot ideoloogilistel kaalutlustel või lihtsalt valitsuse vastu olemise tõttu.
Külma sõja ajal värvanud KGB soomlasi Leningradis ja mujalgi mustal turul kaubitsemisega vahele võttes. Soomlaste kohta olnud aga CIA 1971. aasta käsiraamatus hoiatus, et meestel on suurte joojate maine ja täis peaga võivad nad ka teise inimese maha klüüa. Üks vana luureohvitser õpetanud, et kui on suuremat joomist ette näha, siis liiga kiiret täis jäämist saab leevendada eelnevalt võid süües või paar supilusikatäit õli juues.
Eraldi seltskond olevat illegaalid ehk uinuvad agendid, keda hoitakse mingi kriisiolukorra puhuks. Soome olnud üks paik, kust nõukaluure omal ajal illegaalide isikute legaalseks loomiseks dokumente ja andmeid hankis. Neid võeti kirikuraamatutest, arhiividest ja mujalt. Lisaks olnud Soome passi suhteliselt lihtne saada. Soome kaitsepolitsei arvab, et arhiivides on siiani peidus nii-öelda paberisikuid ja terveid perekondi, kellele alles otsitakse füüsilist keha. Külma sõja ajal olnud maailmas liikvel vähemalt paarkümmend Soome paberitega spiooni, Helsingi olnud aga Viini kõrval üks peamisi luuretegevuse keskusi.
Uinuvate agentide puhul tasub märkida, et neid võib olla ka meie kodanike seas. Kunagi on nad millegagi vahele jäänud või mingi allkirja andnud ja aastaid pole neid tülitatud. Nüüd, mil Vene luurajaid läänest massiliselt välja saadetud, on suur võimalus, et nii mõnigi neist äratatakse üles, kuigi inimene on asja vahepeal juba unustada jõudnud.
Raamatu infotulvast võib tervikuna ära märkida ka soomlaste üllatavalt aktiivse tegevuse ajal, mil see oli pea võimatu. Sõjaväeluure töötas sõja järel paljuski omapead, oli mõni eraluurekeskus, kus andmeid säilitati ja koguti, oli terve raadioluureprojekt Stella Polaris ja väga palju muud.
Rislakki kirjeldab paljude eestlaste saatust seoses nende koostööga Soome luurega ja ka sakslaste ning muu läänega, edasisaatmisi Rootsi ja nõukaliidule välja andmisi. Soome kui piiririik oli tallermaaks väga paljudele erinevatele huvidele ja seda on põnev jälgida. Nagu ka soomlaste luure suhteid võimudega eri ajajärkudel.
Muide, raamatus on viide, et Eesti NATO-sse astumise järel käinud salainfo vahetamine kahe riigi eriteenistuste vahel nii, et see liikus president Tarja Halonenist mööda. Eesti välisluure raportid toonitasid nimelt püsivalt Vene ohtu, mis oli aga Soome ametliku nägemusega vastuolus.
Vene saatkonnast on Rislakki raamatu kohaselt viimati välja saadetud üheksa töötajat möödunud aasta suvel. Hilisema kohta ei oska öelda. Enne Ukraina täieulatusliku sõja algust olnud Vene saatkonnas Helsingis 147 inimest ja diplomaatidest oli kolmandik FSB, välisluure või GRU ehk sõjaväeluure ohvitserid.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.