"Ma kartsin oma isa päris korralikult. Seda, kui ta oma häält tõstis. Tal olid alkoholituurid päris korralikult peal," nendib Ellen, ja lisab, et oli isaga alati väga otsekohene. "Ta kaotas oma ema nii varakult ja ilmselt elas seda noore poisina nii läbi. Et mitte ise haiget saada, hakkas ise haiget tegema. Kujutas ette, et ema kellegagi kuskil on. Egotsentrism ja meeletu armukadedus."
Nõnda elaski Ellen isaga ühe katuse all umbes kooliealiseks saamiseni. Mis aga ei tähenda, et suhtlemine katki oleks jäänud. Ja kuigi hiljem tuli tema ellu ema uus abikaasa Raivo Järvi, on ta suurema osa ajast "emaga ninapidi koos" olnud.
Ellen: "Nüüd, olles ise ema, on see ülima tähtsusega, et sa annad edasi oma tõekspidamised ja põhimõtted. Ega laps ei ole umbrohi, mis iseenesest peaks üles kasvama. Temaga peab tegelema."
"Minul oli justkui kaks elu: üks kodus ja teine kodust eemal," viib Tatjana meid oma lapsepõlve. Vanemate purunenud abielu, lapsepõlveaastad äkilise loomuga vanaisa juures, balletikool - need on mõned märksõnad, millest räägime.
Sten Teppan vestleb Tatjana Järvi ja Ellen Kilgasega pühapäeval kell 10.10.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.