2024. aasta loomaks valiti harilik saarmas, keda loodusuurijad kutsuvad tunnustavalt ka säravaks vetehundiks.
Sõna saarmas on läänemeresoome tüvega ning ajalooliselt on tal eesti murdeis mitu, üsna hästi piiritletud levikuga varianti. Põhjaeesti murdeis ja Viru rannikul valitseb sõna saarmas koos lühemate kujudega saarm, saarem ja saarma, mis ulatub Tartu murdessegi. Loode-Eestist ja Harjumaalt on teada saarmus, Kodavere omapärane variant on suarman. Viru rannikul ja Iisakul on looma nimetatud sõnaga savermu, mujal Peipsi veeres on ta savarmu või sabarmu. Mulkide sõnad on saaram ja saarmu, Tartu ja Võro oma saarva, hajusalt ka saarvass. Võro- ja Setomaal on pruugis balti keeltega suguluses olev sõna udras.
Mida vanarahvas saarmast teadis? Arvati, et ta üks kassi- või koerasuurune vees liikuja on, keda harva näha saab. Lüganusel öeldi, et savermu, künkäs magab ja süöb konni ja jõe ääres püiäb kalu ka ning saarma, sie ongi kõige suuremb kala ja vähe rüövel. Vigalas selgitati, et saarmad eläväd jälle vees, sii soo kallaste sees. koera moodi eläjäs, karb selgäs, ta nõnnasamma kui kala, köib koeval koa. Ristil lisati, et saarmas oeob ja augub koera muodi. Harju-Jaanis kurdeti, et saarem sööb vähkisi. Anna rahvas teadis, et saarm on see, kel on löhikesed jalad. Karksis kuuldi, et saarmu elävet koldaste all, ole kuulu, ku lobistes ja Otepääl nähti, et saarma om kraavi ja porijõgede veeren. Rõuges kirjeldati looma nii: udrass om must ku must siid, kaala alh oll libsi mu̬u̬du valgõ. Saarma karvakasukas teati olevat hinnaline. Martnas öeldi, et saarmuse nahad oo kallid ja Kodaveres, et suarmanni nahad õlema ilosad kaska nahad. Setomaal võidi lapse kohta aga öelda, et ta on illoss nigu udrass.
Saarmas on väga ettevaatlik loom ning naljalt tema tegutsemist nägema ei satu.
Seega – head õnne saarmaga kohtumiseks!
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.