Eesti murrete sõnaraamatus on palju värvikat sõnavara, mis kirjeldab erinevaid naiste ja meeste omadusi. Näiteks Pöides on kutsutud kärmet ja käbedat naist sõnaga nutris, Hanilas aga ilusat ja tublit naist sõnaga naater. Suur osa sellistest väljenditest on küll halvustava maiguga, näiteks krõnsu, mida on kasutatud inetu ja vana naise nimetamiseks Põltsamaal; või eluröögatus, mida Iisaku rannikumurdes on kasutatud riiaka naise kohta.
Ka noorema naise või tüdruku kirjeldamiseks leidub mitmesuguseid, nii positiivse kui ka negatiivse värvinguga sõnu. Noort neiut on Lüganusel nimetatud sõnaga prädikäs. Liikam osutab Viljandimaal meeldivale, aga ka kerglasele tütarlapsele. Lühikese tüdruku kohta on Muhus öeldud lutakas; sassis soenguga tüdrukud ja ka poisid Laiusel on olnud karvaviilad.
Mehe puhul kirjeldatakse murdesõnades tihtilugu kehaehitust ja välimust. Näiteks Jõhvis on väikest kasvu mehe kohta öeldud kirvekeitaja, Simunas on mees, kellel habe ei kasva, olnud koorelõug. Samuti leidub elukommetele osutavaid sõnu, nagu Karksi käälja, mis viitab võrgutajale mehele. Ka edeva mehe tähistamiseks keelelisi vahendeid jagub, nagu laialt kasutatud kehkenpüks või Mulgi kiiberkints.
Väikese poisi kohta on öeldud justel, juna või junastik, üleannetu ja ulakas poiss on näiteks juunus, jölvand, lajak või kantsikas.
Niisiis näib, et naistel ja meestel on murdesõnavara põhjal natuke erinevad rollid, kuid on ka palju ühiseid omadusi. Oleme ju kõik lõppeks inimesed – noored ja vanad, pikad ja lühikesed, vahel natuke edevad, vahel võib-olla sassis peaga.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.