Iga elav keel muutub. Eriti muutlik on sõnavara, mis püüab areneva ühiskonnaga sammu pidada. Täpselt nii nagu keelde tuleb uusi sõnu, millega nimetada uusi asju ja nähtusi, sõnad ka vananevad, kui nendega tähistatu kaob kasutuselt. Samuti vananevad sõnad siis, kui nende kõrvale tekivad uued samatähenduslikud sõnad, mida hoogsalt kasutama hakatakse. Nii võib juhtuda, et varem kasutusel olnud sõnad vajuvad uute kõrval unustusehõlma ning saavad sõnastikus juurde vananenud keelendi märgendi. Toon ühe jutustuse abil mõned näited elukutsete vananenud nimetustest.
Kui ma ülesvõtja juurde lähen, lasen enne frisööril uue soengu pähe teha. Oma katkise kella viin uurmaakri juurde parandusse. Sageli kimbutavat magusaisu rahuldan suhkrupagari toodetega, mida ma tavaliselt ostan kaubasepa või ökonoomi käest. Vahel harva lasen hoopis kurjeeril need endale ukse taha toimetada. Oma silmi käin kontrollimas okulisti ning tervist eskulaabi juures ning kui mind operatsioonile saadetakse, teeb seda haavaarst. Pärast ostan ravimeid drogisti käest ning parandan oma kehalisi võimeid füsiaatri juures. Kui ma terveks saan, õpin tantsumeistri käe all selgeks uued tantsusammud, mida siis moosekantide pilli saatel teistele ette näidata.
See, et mõni sõna on sõnastikus külge saanud vananenud keelendi märgendi, ei tähenda loomulikult seda, et neid enam kasutada ei võiks. Võib ikka, need teevad teksti vahel isegi värvikamaks. Sõnavalikul tuleks aga arvestada sellega, kas see antud kasutuskonteksti ka stilistiliselt sobib ja kas lugeja aru saab, keda või mida on mõeldud.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.