Jätkan vene mõtlejate ja ajaloolaste seisukohtade tutvustamist. Sel korral on aluseks kuni möödunud aastani Firenze Ülikoolis töötanud ja mullu Viini, Kesk-Euroopa Ülikooli siirdunud Aleksander Etkindi viimane raamat "Venemaa kaasaja vastu". Originaalist ehk inglise keelest võiks seda tõlkida kui Venemaa modernsuse vastu, aga Etkind ise eelistab terminit kaasaeg.
Oleme varem pakkunud mõttekäike Mihhail Šiškinilt, Mihhail Epšteinilt ja teisteltki. Kõik nad on kolinud mingil ajal välismaale, kuid jätkavad Venemaa arengu jälgimist ja arvamuse avaldamist. Neid ühendab tugev pessimism Vene ühiskonna suhtes, kuid eks oleks ka raske optimistlik olla.
Etkindi raamat on kirjutatud paari kuuga Venemaa täieulatusliku sõja alguse ajal Ukraina vastu möödunud aastal. Ja nagu ta ise märgib, muudab sõda kõike: algul kaasaega, siis tulevikku ja lõpuks minevikku. Ta märgib, et maailmas on palju neid, kes tahavad kaitsta oma vanu harjumusi ja varandusi ning on asunud vasturünnakule kaasaja vastu.
Vene rünnak Ukraina vastu on üks selliseid näiteid. Vene riik astus kaasajale vastu nafta ja gaasi puuraukudega, teiste riikide okupeerimisega, kulla varumisega, paremäärmuslike jõudude rahastamisega maailmas ja Ukraina hävitamise katsega.
Vladimir Putini eesmärk on Etkindi arvates taastada nõukastiilis paleokaasaeg ehk nafta, terase ja suitsu valitsemine, sõjalise jõu majesteetlikkus ja inimestele peale surutud ühtsus. Koos oma kaaslastega oli Putini sihiks ühendada nõukogude kütkestavus nõukajärgse korruptsiooniga. Paljusid kaasaja tegelikke teemasid eelistab see seltskond eirata. Sellest siis ka kultuurikonservatism, homofoobia, majanduslik ebavõrdsus ja korruptsioon.
Läänes kulus aega, enne kui hakati aru saama, kelle või millega on tegemist. Külma sõja järel oli lääne loosung, et Venemaa on normaalne riik. Selle tõestamiseks üllitati virnade viisi artikleid ja raamatuid. Alles Gruusia sõda hakkas seda arusaama murendama.
Aastal 2012 liigitas Maailmapank Venemaa kõrge sissetuleku riigiks, kuid kaks aastat hiljem tühistas selle otsuse. Aastal 2021 oli Venemaa maailmas mediaansissetuleku tasemelt 46 kohal ja allpool Liibanoni ja Bulgaariat. Tervishoiukuludelt oli koht 104 Nigeeria ja Usbekistani kõrval, eluea poolest oli koht 105, hariduskuludelt 125 ja meediavabaduselt oli Venemaa mullu koos Afganistaniga kohal 158.
Nõukaliidu lagunemise järel leidsid uued valitsejad, et maavaradest saaduga võivad nad kõike vajalikku läänest sisse osta ning seega puudub vajadus ise midagi arendada. Sellistes riikides on maavarade tulud piisavad eliidi rikastamiseks, kuid neist ei piisa elanikkonna elatustaseme tõstmiseks. Raha, teadmised ja inimesed pagevad sellest riigist. Tegemist on suletud ringiga – mida rohkem loota maavaradele, seda vähem investeeritakse inimestesse, seda parasiitlikum on riik ja seda enam kasvab sõltuvus loodusvaradest.
Riigi toimimise aluseks on kujunenud korruptsioon. Ja nagu Ukraina sõja algul mõistis, oli Vene korruptsioon üks nende peamisi liitlasi. Eliit hakkas kogu maailma nägema laiendatud Moskvana. Aastal 2008 selgitati finantskriisi riiklikus televisioonis ameeriklaste vandenõuna. 2019. aastal selgitas Putini nõunik Sergei Glazjev, et Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski eesmärk on füüsiliselt likvideerida venelased Ukrainas ja asendada nad Iisraeli juutidega. Ja selle plaani taga olevat ameeriklased.
Putini Venes on kaks seisust, kes elavad erinevas majanduskeskkonnas. Tavainimesed vahetavad töö tulemusi riigi sees. Eliit elab aga teises mõõtmes, vahetades kaevandatud rikkusi lääne luksuse, teenuste ja relvade vastu.
Neid kahte klassi peaks ühendama keskklass, keda aga praktiliselt ei ole. Arenenud riigis on keskklass umbes 61 protsenti elanikkonnast. Venemaal on see metoodikast sõltudes 15 kuni 40 protsenti. Mullu elas rohkem kui viiendik venemaalastest vähem kui kümne dollariga päevas.
Uus eliit on paljuski samal viisil pärilik, nagu omal ajal aristokraatia. Paar aastat tagasi olid umbes kahel kolmandikul bürokraatidest vanemad samuti bürokraadid. 30 aastat pärast nõukaliidu lagunemist oli umbes 69 protsenti valitsevast klassist Nõukogude nomenklatuuri järglased.
Venemaa on üks suurima kapitali kontsentratsiooniga riike maailmas, kuid see kapital ei paikne Venemaal. 30 aastaga on riigist lahkunud umbes 200 protsenti riigi sisemajanduse koguproduktist ehk umbes kolm triljonit dollarit. Välismaale peidetud raha on rohkem kui kõigi vene perekondade raha kokku liidetuna.
Toimub vene rahva degenereerumine, mida mõned uurijad nimetavad rahva väljasuremise protsessiks. Väidetavalt näeb vene rahvas justkui ette majanduslikke probleeme. Nimelt on demograafilise languse algus riigis alati pisut varasem majanduslangusest. Ebakindlad ja kehva tervisega inimesed surevad noorelt. Õnnetud ja lootuse kaotanud inimesed ei soeta aga järglasi.
Vene liidrite eripära on ka sügavad juured nõukaühiskonnas, Forbesi nimistu 82-st vene miljardärist olid mullu pea kõik nõukogude buumerid. Kui Ukraina valitsuse 23 liikmest oli mullu vaid neli vanemad kui 50, siis Vene valitsuse 31 liikmest vaid kuus olid nooremad kui 50. Seega võib Vene-Ukraina sõda nimetada põlvkondade sõjaks, tohutu ulatusega Oidipuse kompleksiks.
Etkind võtab arengu kokku meenutusega, et Vene impeerium lagunes ühe sõja lõppedes, nõukaliit lagunes külma sõja lõppedes ja seega on ette näha ka Venemaa Föderatsiooni saatus. Kuid ta meenutab, et kuigi suuremas osas piirkondadest on venelased enamuses, on paljudele vastukarva alluvussuhe, koloniaalsuhe Moskvaga. Kohalikel venelastel võib seega olla palju rohkem ühist etniliste vähemustega kui keskusega.
Etkind ennustab tulevikuks föderatsiooni lagunemist ja selle käigus relvakokkupõrkeid. Tekib nii demokraatiaid kui ka autokraatiaid, aga kokku on see segu siiski parem kui tuumarelva ja juhitamatu juhtkonnaga föderatsioon. Just, just, võiks siia lisada….
Viited lugemishuvilistele
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.