Alustan tsitaadiga: "Meie maailm on muutunud odavamaks. Ja kindlasti paremaks ja päris kindlasti kiiremaks. Kõik need arengud on omavahel seotud. Kuid üks seik jääb kahe silma vahele. Nimelt on kõik kunstlik, me oleme elanud täiuslikus hetkes. Ja see on möödumas. Areneme kiirelt maailmaks, mis on kallim ja halvem ja aeglasem. Meie maailm laguneb laiali".
Kõlab kui kuulutus, et kuldajastu on lõppenud ja oleme langenud tagasi rauaajastusse. Tsitaat pärineb ameerika analüütikult ja viljakalt autorilt Peter Zeihanilt, tema mullusest raamatust "Maailma lõpp on alles algus. Globaliseerumise kollapsi kaardistades".
Zeihani kohaselt oleme teel deglobaliseerumise suunas koos kaasneva kaose ja hävinguga. Eriti just koroonapandeemia kontekstis on globaliseerumise lõpust palju räägitud. Kuid arvukalt on ka väiteid, et ega globaliseerumine kuhugi ei kao, see lihtsalt muutub. Tarneahelad muutuvad lühemaks, tootmine liigub tarbimiskohale lähemale ja nii edasi. Kuid kas nüüd kohe just katastroof, see on ehk palju öeldud.
Elava keelega analüütik on kaante vahele pannud palju huvitavat infot. Lihtsalt puhuti tasub kuulda võtta soovitust enne uskumist ka muid arvamusi lugeda. Autor möönab, et globaliseerumine on toonud suurele osale maailmast palju head, muuhulgas ka meile nii tuttava tehnoloogilise hüppe. Tegemist oli ja on veel tänini Teise maailmasõja järel USA kehtestatud korraga, mille osas meil on ees muutus.
Ameeriklaste juhitud Kord annab ruumi Korratusele. Põhjuseid on mitmeid, muuhulgas ka globaalne eluea pikenemine ehk lihtsalt öeldes rahvastiku vananemine. Töötajad ja tarbijad jõuavad massiliselt pensioniikka. Meie kiire linnastumine kujundas aga olukorra, kus nii-öelda asenduspõlvkonda piisaval määral ei sündinud. Seetõttu ta väidabki, et viimased 75 aastat jäävad meie mällu kui kuldaeg, mis paraku ei kestnud piisavalt kaua.
Ameeriklaste juhitud Bretton Woodsi finants- ja kaubandussüsteem lõi globaalse korra. Toidu ja nafta pärast sõdimise asemel oli igaühel tagatud neile globaalselt kaubanduslik juurdepääs. Bretton Woodsi süsteem kägistas ka Nõukogude Liidu ja tõi inimajaloo pikima majanduskasvu ja stabiilsuse perioodi. See kestis kuni katastroofini, milleks Zeihan loeb 1989. aastat ehk ameeriklaste võitu sotsialismisüsteemi üle.
Külma Sõja järgne ajastu oli võimalik vaid tänu ameeriklaste julgeolekuparadigmale, kuid see habras süsteem on nüüd lõppenud. Ütlen vahele, et sellega ei saa päris nõus olla, sest vaadakem Ukraina ümber toimuvat ja NATO laienemist ning aktiviseerumist. Kuid see on vaid vahemärkus.
Zeihan märgib, et oleme muutunud progressi käigus nii spetsialiseerituks ja meie tehnoloogia nii arenenuks, et oleme varem elementaarseks peetud oskused minetanud. Töö on ülispetsialiseeritud, nagu on spetsialiseerunud ka terved riigid. Kui aga geopoliitika ja demograafia kokku panna, siis näeme, et uusi massitarbimise süsteeme ei teki. Globaalmajandus on lagunemas mitmeks integreerimata osaks.
Selles kontekstis arvab autor, et Venemaa võib osutuda edulooks. See deindustrialiseerub kiirelt. Rahvastik väheneb kiirelt, kuid olemas on suured looduslikud varud, strateegiline sügavus ja tuumarelv.
Tal on üldse Venemaa osas oma nägemus. Nimelt lähtub Zeihan väitest, et Venemaal ei ole kaitstavaid piire. Ja tulenevalt demograafilisest arengust olla Venemaal käesoleval aastakümnel viimane võimalus laiendada oma piire nende kaitstavaks muutmiseks. Ja ta usub ka, et Ukrainas sõdib Venemaa lõpuni. Selle loogika järgi on järjekorras Balti riigid ja Poola, seda kõike kaitsevööndi loomiseks ja Moskva sõda NATO-ga seega vältimatu. Kuid, nagu öeldud, Zeihani avaldusi tasub võtta näputäie soolaga…
Kliimamuutuste ja rohepöörde osas märgib ta, et naftaajastu lõpp ei ole kaugeltki veel käes. Rohetehnoloogia ei ole pääs geopoliitika eest. Erinevalt fossiilkütustest vajab rohetehnoloogia rohkem füüsilist ruumi, kasvõi päikese- ja tuuleparkide jaoks.
Üleminek elektriautodele tähendaks aga vajadust kahekordistada inimkonna võimet elektrit toota. Vaja läheks massiivseid energiaühendusi piirkondadega, kus päikese ja tuuleenergia võimaldavad roheelektrit toota. Zeihani arvates oleks vaja kõigepealt praegune elektrivõrk roheliseks muuta ja alles siis hakata seda laiendama.
Omaette teema on energia akumuleerimine, kuna patareide ja akude jaoks on vajalik tooraine, mille saadavus on geopoliitiliselt keeruline, nagu oleme ka taustajuttudes rääkinud.
Üks läbiv teema on demograafia. Euroopa senine süsteem on juba kõikumas, kuigi vahepeal aitas sisseränne Kesk- ja Ida-Euroopast. Mujalt saabunud on lisaks lahendusele samal ajal ka probleem. Hiina seis olla aga eriti kehv tulenevalt eesootavast rahvaarvu kahanemisest poole võrra.
Lootusrikkaks loeb Zeihan Põhja-Ameerika olukorda, seda nii geopoliitiliselt kui ka demograafiliselt. On avarust ja maavarasid, on regionaalne integratsioon Mehhikoga, on võimalus tootmise kojutoomiseks.
Kummitava toidukriisi taustal on Zeihani arvates kolm riiki, kus kõik toidu tootmiseks vajalik olemas. Need on Prantsusmaa, USA ja Kanada. Edasi jagab ta riigid kategooriatesse ja Eesti on nende killas, kes olla senise Korra tingimustes leidnud niši põllumajandustegijate seas, kuid kellel Korratuse oludes mingeid väljavaateid ei olevat.
Kokkuvõttes leiab Zeihan, et Ameerikalt liidrirolli võtmiseks praegu kandidaate ei ole ega ilmselt niipea ka tule. Eurooplased ei olevat võimelised koonduma. Hiina ja Venemaa on langenud tagasi instinktide tasandile, unustades senised õppetunnid. Saabuvas ajastus muutuvat lõhe USA ja ülejäänud maailma vahel veelgi sügavamaks. Riigid võivad aga hakata oma julgeoleku tagamiseks taas kasutama agressiivseid võtteid. Vist aitab.
Viited lugemishuvilistele
- Peter Zeihan, "The End of the World Is Just the Beginning. Mapping the Collapse of Globalization", 2022.
- Download The End Of The World Is Just The Beginning Pdf By Peter Zeihan - KePDF.com
- THE END OF THE WORLD IS JUST THE BEGINNING | Kirkus Reviews
- The End of the World (Peter Zeihan) Is Wrong: Here's Why. (Book Review) by Eric Engle : SSRN
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.