Palju sellest, mis praegu on olemas, pärineb minevikust. Viis, kuidas minevik on olevikuks muutunud, on tihti ka oleviku näo kujundaja. Vaatamegi nüüdis-Euroopa kujunemise algusaegadesse ja tuleme teema juurde kindlasti ka tulevastes "Taustajuttudes" veel tagasi.
Seekordse jutu taustaks on Walter Scheideli raamat " Pääsemine Roomast. Impeeriumi nurjumine ja tee õitsengule" (Walter Scheidel, "Escape From Rome. The Failure of Empire and the Road to Prosperity", 2019). See paar aastat tagasi ilmunud töö leiab, et Rooma impeeriumi suurim teene tänapäeva Euroopale on tema lagunemine.
Rooma küpsel ajastul elas umbes 40 protsenti selle elanikkonnast väljaspool nüüdis-Euroopat. Ehk tollane Rooma ei tähendanud kaugeltki ainult Euroopat. Euroopa elanikest olid 3/4 kuni 4/5 Rooma kontrolli all olevatel aladel. Pärast impeeriumi lagunemist viiendal sajandil meie aja järgi ei olnud aga ühelgi Euroopa suurvõimul kunagi kontrolli all enam kui viiendik kogu elanikkonnast.
Jättes Rooma impeeriumi tekke ja arengu üksikasjad kõrvale võib ära märkida vaid tõiga, et Rooma arenes läbi sõdade. Kuid sõjad tähendavad ka sõjamasina arendamist ja seejärel hakkab masin genereerima uusi sõdu, mida see olemasolu õigustuseks vajab.
Meie ajaarvamise algul hakkasid mitmed Rooma impeeriumi arengu mõjurid töötama edasise laienemise vastu. Läänes ja lõunas olid ees looduslikud piirid, Atlandi ookean ja Sahara kõrb. Doonaust põhja poole jäi hõreda elanikkonnaga metsane, varadevaene ala. Ainsad konkurendid olid Mesopotaamia ja Iraan, mis olid aga Rooma südamaast kaugel ja sellest eraldatud. Majanduslikult ei olnud Rooma laienemisel enam mõtet.
Impeeriumi lagunemisel püsis tervikuna selle idaosa umbes 40 protsendiga elanikkonnast. Rooma langust süvendas ka katku ilmumine Lääne-Euraasias. Meie aja kuuenda ning kaheksanda sajandi vahel vähenes impeeriumi pindala umbes 60 protsenti. Omaette lugu oli araabia vallutused, kuid moslemid ei segunenud kohalikega, elasid kindlustatud keskustes ega sekkunud religiooni küsimustesse. Seetõttu ei saa ette kujutada ühtegi varianti, kus moslemitel oleks saanud Euroopas oma impeerium kujuneda.
Hegemoonilist võimu ei suutnud Euroopas luua ka Ida-Rooma, mistõttu Euroopa osaks jäi proovida rajada impeerium germaani järglasrežiimide poolt impeeriumi Euroopa osades. Neist enim väljavaateid oli frangi kuningriigil ja nii tekkiski Karolingide impeerium. Karl Suure surma järel lagunes see tulevaseks Prantsusmaaks, tulevaseks Saksamaaks ja Lotaringiaks, mis ulatus Madalmaadest Põhja-Itaaliani.
Vana impeeriumit ei olnud võimalik de facto taastada, võis vaid nime pruukida. Ja imperaator oli vaid üks võrdsete seas, otsese kontrolli all olevad kroonialad olid piiratud. Vahepeal ilmusid kohale ka mongolid, kuid neil tuli lahkuda ja mitmel põhjusel. Üks neist oli Euroopa jõudude killustatus, mis sundis mongolitele peale palju väikeseid, kuid sagedasi lahinguid. Oma roll oli ka kivikindlustel ja metsastel aladel, mis ei sobinud mongolite sõjapidamisviisiga.
Uute impeeriumite tekkeks kujutas võimsat pidurit ka riigisüsteemide mitmekesisus Euroopas. Linnriikide koalitsioonid suutsid blokeerida palju suuremaid jõude. Puhuti olid aga Euroopa demograafia ja geograafiline ulatus need, mis takistasid impeeriumile pürgijaid, nagu türgi Ottomane või varamodernset Prantsusmaad.
Karolingide aja valdustes kasvas ülikute võim, mis vallutustulude kokku kuivamisel pöördus keskuse vastu. 9. sajandiks tekkisid mitmed kuninglikud ja poolkuninglikud nähtused koos vürstiriikidega ja 11. sajandiks oli võim juba tugevalt kohalikuks muutunud.
Ainus piirkond, kus Rooma languse järel veel impeeriume sündis, oli Euroopa idaosa. Vene hämar khaaniriik, mille rajasid norra migrandid, oli võistlemas kasaaride khaaniriigiga. Mõlemad rajasid orjandusel ja kaubanduse maksustamisel põhinevaid riigistruktuure. Ladina-Euroopas kujunes aga areng teisiti ja seda kaitsesid paljuski geograafia ning keskkond.
Omaette teema oli kristlus, mis riikliku tunnustamise järel hakkas elama sõltumatut elu ja kasvavalt sekkuma maistesse asjadesse. Areng erines aga Bütsantsist, kus kirik taltsutati ja allutati riigile.
Euroopa impeeriumijärgsele arengule oli iseloomulik polütsentrism, mis on Walter Scheideli arvates võti tööstusrevolutsioonile ja seega ka suurele pääsemisele impeeriumist.
Rooma langus andis tõusuvõimaluse paljudele riikidele. Kujunes konkurents suhteliselt võrdsete jõudude vahel. Sõjaline võim läks ülikutele, ideoloogiline koondus kirikusse ja majandusvõimu pärast võitlesid feodaalülikud ning kaupmehed-ettevõtjad.
Võimude killustumine hakkas kaitsma omandiõigust. Ja see killustatus oli eelduseks ka valgustusajastule. Euroopa riigisüsteem soodustas ideedevahetust ja väärtused muutusid vahendiks majanduse arendamisel.
Pidevas võitluses oldi sunnitud tegema kompromisse, et kollektiivne tegevus oleks võimalik. Kasulikuks osutusid ka impeeriumi jäänused. Rooma teede sõlmpunktides olnud linnad olid teistest suuremad, kaasaegne teedevõrk ja linnastatus, isegi majandustegevus on mõõdetavalt võrreldav Rooma omaaegse teedevõrgustikuga.
Rooma impeerium tegi arengu võimalikuks sellega, et lahkus ega pöördunud enam tagasi. Euroopale jäi aga Rooma kultuuripärand: romaani keeled, kirjutamissüsteem, paljud kohanimed, Julianuse kalender, rooma seadus, linnavõrgustik, arhitektuuristiilid ja kirik. Kuigi ristiusk oli suurim lõhestav nähtus, mille Rooma ajastu maha jättis.
Lõpuks aga kordan, et Rooma impeeriumi suurim panus Euroopa tuleviku ehitamisse oli tema lagunemine.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.