Poliitiku jaoks on rahvas tooraine, inimeste kogum, millest suurem osa on ka valijad. Sellest toorainest tuleb vormida enesele alus, millelt hakata võimu teostama. Või seda maha tampima, kui ollakse opositsioonis. Valimiste eel läheb rahvas kui tooraine hinda isegi enam kui kriitilised maavarad või energiaallikad.
Rahva all mõeldakse valijaid, teistel olulist tähtsust ei ole. Kui, siis ehk negatiivse eeskujuna või otsustamatuse näitena või rahva poole pöördumisel käsitlemist pälviva teemana.
Nagu klassikalised ladinlased väidavad: vox populi, vox Dei ehk rahva hääl on jumala hääl. No jumala hääle võib ilmselt kiriku müüride vahele kaikuma jätta, kuid rahva hääl ühe või teise poliitilise jõu toetajana kulub vägagi marjaks ära. Seetõttu on rahvas ja tema hääl periooditi väga tähtis.
Palju sõltub muidugi tähtsustaja poliitilistest vaadetest ja suhtest võimuga. Opositsioonis olevad poliitilised jõud, eriti selle populistlikud vormid, kalduvad üldiselt tõdema, et rahva häält võimul olijad ei kuula. On olemas eliit ja on rahvas. Esimene teist ei kuula ning teisel ei ole piisavalt võimalusi, et esimese kuulmisvõimet parandada ja tõelised rahva esindajad võimu juurde tuua.
Kui rollid vahetuvad ja endised võimukriitikud ise võimule saavad, siis nende suhtumine rahvasse teatud määral muutub. Nüüd tehakse palehigis tööd sellesama rahva heaks, toidetakse ja potitatakse teda, kuid rahvas, va tänamatu jõmpsikas, kipub ikka karjuma ja muidu rahulolematust üles näitama. Kuigi igaks juhuks kinnitatakse, et tegelikult rahvas armastab võimul olijaid, ta lihtsalt ei oska end alati selgelt väljendada.
Nii või teisiti, aga eriti just populistlikku olemust esindavad poliitilised jõud kalduvad eelistama ja suisa nõudma rahva arvamuse küsimist. Ehk siis referendumeid kõigis olulistes ja mitteolulistes küsimustes. Eks seda ole ka meil aeg-ajalt kuulda.
Sarnane lugu on ka presidendi otsevalimistega, mis teemana perioodiliselt tõuseb ja vaob. Omal ajal otsustati meil vältida riigipea otsevalimist ehk talle rahva mandaadi andmist põhjusel, et sellesse rolli võis saada ebasobiv isik. Hea kampaania ja tugeva seljataguse puhul võib ju lõppude lõpuks igaühe riigipea kohale saada. Seejärel oleks aga riik selle tegelasega hädas nagu kergemeelne tütarlaps tööõnnetuse viljaga.
Kuid referendumitest. Rahva arvamuse küsimine on selle puhul kindlasti pluss. Sellise küsitlusega saaks nii mõnigi poliitiline otsus kindlama aluse. Ja ka hea näide on varnast võtta – Šveits oma kõrge elatustaseme ja referendumite süsteemiga. Mõni sõna sellest süsteemist.
Rahvahääletustele tuginemine sai alguse 19. sajandil tollases konföderatsioonis. Riik oli liberaalide ja konservatiivide vahel lõhki. 1847. aastal jõudis olukord lühikese kodusõjani. Selle järel otsustasid tollased liberaalse kallakuga liidrid korraldada põhiseaduse üle rahvahääletuse, mille võiduks sätestati ka topeltenamuse saavutamine. Ehk siis oli vaja enamust kõigi valijate häältest ja enamust ka föderaalkantonite toetuses. Nii said väikesed maakantonid sisuliselt vetoõiguse. Põhiseadus võeti edukalt vastu.
Referendumite kasutamine laienes ja institutsionaliseerus. Šveitsi otsedemokraatias on põhilised kolm referendumi tüüpi. Mandatoorne ehk kohustuslik, mis puudutab muudatusi põhiseaduses. Ja sellisel juhul pädeb endiselt ka topeltenamuse vajadus. Taolise põhiseadusmuudatuse või paranduse võib käivitada igaüks, kes koos seitsmeliikmelise algatuskomiteega kogub 100 000 allkirja 18 kuu jooksul.
Enam on levinud rahvaalgatused, mida kasutatakse aastast 1891. Neid on läbi hääletatud üle 200, kuid umbes kaks tosinat on heakskiidu saanud. Lisaks on rahval õigus algatada referendum ka uute seaduste või teatud rahvusvaheliste lepingute vastu. Sellise fakultatiivse referendumi või optsioonihääletuse tarbeks on vaja 50 000 häält ja kaheksa kantoni nõudmist, mis tuleb saada saja päeva jooksul.
See on iseenesest huvitav variant, kuna üldiselt on välis- ja julgeolekuküsimused föderaalvalitsuse pädevuses. Valitsust on siiski võimalik mõjutada, nagu näha. Üldiselt hindab umbes 65 protsenti šveitslastest või õigemini kodanikest oma valitsuse tegevuse rahulolu pälvivaks.
Rahvahääletused saavad toimuda neli korda aastas ja ei tohi kattuda ei föderaal- ega kohalike valimistega. Ajad on ette valitud juba 20 aastaks, kuigi teemasid ei pruugi veel teada olla. Rahvalt arvamuse küsimine on meeldima hakanud ka mõnede naaberriikide poliitikutele. Prantsusmaa president Emmanuel Macron on igatahes arvanud, et midagi sellist peaks ka tema riigis sisse viima.
Samal ajal näitab Šveitsi eeskuju ka teatavat paradoksi: kuigi rahval on poliitilist arvamise ja ütlemise võimu rohkem, on osalemisaktiivsus hoopis langenud.
Olemuslikult on referendumite süsteem demagoogide unelm, sest hea kõneoskuse ning korraldusega on võimalik suvaline asi läbi suruda.
Kuid mis jääb siis valitsusele? Neile on referendum samuti kasulik, kuna teravates küsimustes läheb vastutus rahvale. Sama ka parlamendiga, saadikud võivad referendumi järel käsi ja jalgu laiutada ja öelda, et rahvas on oma arvamust väljendanud, peame sellest lähtuma.
Kui valitsuses või parlamendis langetatud otsuste puhul on valijal võimalik poliitik vastutusele võtta kas mitte valimise või puhuti ka tagasikutsumise näol, siis referendumi puhul vastutajat justkui ei ole, see on ju impersonaalne rahvas kui selline. Meenutagem kasvõi Brexitit või Prantsusmaa keeldumist Euroopa Konstitutsioonist Poola torumehe kartuses või Iirimaa eitust Lissaboni lepingule aborditeema tõttu, mida lepingus üldse ei olnudki.
Referendumi puhul jääb väga palju sõltuma infolevikust, kuna hääletajad ei pruugi olla teemas pädevad. Ja valitsus võib hääletust ajastada hetkele, mil sobivat tulemust lihtsam saavutada.
Nii et rahvahääletuse puhul on mitmeid probleeme, mistõttu tasub asja mitu korda kaaluda, nagu ka selle teema võimendajate eesmärke.
Viited lugemishuvilistele
- Referendums in Switzerland's System of Direct Democracy (geschichte-schweiz.ch)
- Referendum process in Switzerland - Ballotpedia
- DEMOCRACY IN ACTION? 10 Weird Examples of the Swiss Referendum System in Action (businessinsider.com)
- This is how Switzerland's direct democracy works | World Economic Forum (weforum.org)
- 2022 Swiss referendums - Wikipedia
- ACE (aceproject.org)
- Political System – Facts and Figures (admin.ch)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.