Määratlus "must hobune" ülekantud tähenduses on teada ehk eelkõige presidendi, kuid ka muude valimiste kontekstis. Et tuleb ja võidab keegi, keda ei osatud ette ennustada.
Kuid eks ütelusi ja võrdlusi ole igasuguseid. USA endine kaitseminister Donald Rumsfeld on leidnud hulgaliselt tsiteerimist oma selgitusega, et on tuntud teadaolevad asjad, millest teame, et me teame. Samuti teame, et on teada tundmatud, see tähendab, et on olemas mõned asjad, mida me ei tea. Kuid on ka teadmata tundmatud – need, millest me ei tea, et me neid ei tea.
Seda mõttesegu võib tõlkida ka muu sõnastusega, kuid mõte jääb samaks. Asi on aga selles, et tegelikult ei leiutanud taolist mõttekäiku Rumsfeld. Akna taga oli aasta 1955, kui psühholoogid Joseph Luft ja Harrington Ingham arendasid välja niinimetatud "Johari akna" kontseptsiooni. Ei oskagi kohe öelda, miks see just Johari aken oli, kuid see kujutas endast tehnikat eesmärgiga aidata inimestel paremini mõista oma suhet iseendaga ja ka teistega.
Iiri filosoof Charles Handy tõlgendas seda kui "nelja toaga Johari maja". Teada teadmise tuba oli areen ehk ala, mida näeme nii meie kui ka teised. Teada mitteteadmiste tuba oli fassaad ehk erapiirkond, mida me ise teame, kuid teiste eest varjame. Siis on teadmata teadmiste tuba, mis sisaldab asju, mida teised näevad, kuid meie oleme neist teadmatuses. Ja lõpuks veel teadmata tundmatuse tuba, ehk teadvusetus, mida ei näe meie ega teised. Seega väljendas Rumsfeld tegelikult psühholoogidele pikka aega tuntud teooriat.
Nüüd jõuame aga tumedate elusolendite juurde. Koroonapandeemiale on püütud omistada mingit kõlavat elusolevuse metafoori. Kasutatud on "musta luige" võrdlust, mille muutis tuntuks Nassim Nicholas Taleb, tähistamaks väikese tõenäosuse, kuid suure mõjuga sündmust. Inimestele jäi mulje, et must luik võib olla näide teadmata tundmatusest. Pandeemiale musta luige sildi külge riputamist on kritiseeritud. Et kas see oli ikka nii teadmata-tundmata, kui arvatakse. Umbes iga kahe kuni nelja aasta tagant on meil ju mingi ulatuslik epideemia.
Aastal 2019 ennustas Maailma Terviseorganisatsioon pandeemiat, mis on võrreldav 1918. aasta gripipandeemiaga ning mis võib tappa 50 kuni 80 miljonit inimest ja kustutada ligi viis protsenti maailma majandusest.
2020. aasta maailma majandusfoorumi globaalses riskiraportis olid nakkushaigused üks juhtivaid riskifaktoreid. Seetõttu ristiti pandeemia ümber "halliks ninasarvikuks", mis tähistab väga võimalikku, kuid unarusse jäetud ja suure mõjuga ohtu.
Selle halli ninasarviku võrdlusega tuli pärast 2012. aasta Kreeka rahanduskriisi välja Michele Wucker, kes avaldas 2016. aastal ka samanimelise raamatu. Ta märkis, et mustad ninasarvikud ei ole tegelikult mustad ja valged ei ole tegelikult valged, kuna nad on kõik hallid. Kogu asja eripära olla aga selles, et kui me hoiatusi eirame, siis ründab see probleem meid otse ja vääramatult nagu mitmetonnise massiga ninasarvik. Ja filosoofiliselt langeks hall ninasarvik rubriiki teada-tuntud asi.
Aastal 2014 ilmus ringlusesse ka metafoor "must elevant". Seda on kirjeldatud kui musta luige ja ruumis oleva elevandi ristsugutist, mida on küll vaimusilmas raske ette kujutada. Mõtte tasandil tähistas see segu ebatõenäolisest ja ootamatust tohutu mõjuga sündmusest ning igaühele teada probleemist, millega keegi ei taha tegeleda.
Eks ta ole, koroona sarnane pandeemia oli ju teoreetiliselt teada asi, kuid osutus ikkagi ootamatuseks nagu lumine talv mõnele linnavalitsusele. Kuid samal ajal olla tegemist postnormaalse nähtusega, mida ongi tihti raske ette näha, erinevalt talvisest lumetuisust.
Seetõttu on metafooride otsijad jõudnud järgmise musta värvi nähtuseni: musta meduusini. Et ehk sobib see võrdlus tähistama pandeemiat kui teadmata teadmist? Must meduus oleks justkui nähtus, mis on olemuselt normaalne, kuid millel on potentsiaali jätkuva kasvuga rikkuda süsteemi stabiilsust. Must meduus on seega midagi, mida me teame ja mõistame, kuid mis osutub keerulisemaks ja ettearvamatumaks, kui me eeldame.
Miks aga just meduus? Sellelgi on põhjendus olemas. Nimelt võivad kliimamuutustest tingitud ookeanivee temperatuuri tõus ja happesuse taseme kasv luua ülisoodsad tingimused meduuside paljunemiseks. Iseenesest ei kõla kuigi ohtlikuna, aga loodusega on kord juba nii, et mingi tasakaalu rikkumine võib tuua kaasa vägagi suuri muudatusi, valdavalt ebameeldivaid.
Meduusiparved võivad näiteks blokeerida merest vett pumpavad süsteemid ja seeläbi võivad nad isegi sundida mererannal paiknevad elektrijaamad, sealhulgas ka tuumajaamad ilma veeta jääma. Ja kui vett ei tule, jääb üle vaid jaama töö peatada. Teadupärast ei ole see sugugi lihtne ega puhuti ka ohutu. Igal juhul juhtus nii aastal 2013 Rootsis Oskarshamni tuumajaamas. Näib küll, et mis see lödi meduus ikka teha saab, aga kõik sõltub kogusest.
Musta meduusi metafoori võib omaks võtta või mitte, kuid igal juhul tasub arvesse võtta toodud näidet. Maailmas võib olla ka tähtsusetuid pisiasju, kuid suur osa väikestest asjadest või nähtustest võivad suurtes kogustes ja arvukates kordumistes osutuda aja jooksul vägagi mõjukateks.
See, millist võrdlust me kasutame koroonapandeemia kohta, ongi seega teisese tähendusega. Pigem on kasulik meeles pidada seda, mida must hobune, must elevant, must luik, hall ninasarvik ja must meduus sisuliselt tähistavad. Ja loomakaitse huvides lõpetame märkusega, et mainitud elusolendid ei ole nendega tähistatavate nähtuste osas milleski süüdi ja võrdlused on seetõttu täiesti suvalised.
Viited lugemishuvilistele
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.