Võimalikust uuest maailmakorrast on räägitud kaua ja palju. On terveid vandenõuteooriaid sel teemal. Kuid kui proovida realistlikul pinnal püsida, siis viimased aastad on toonud maailma ellu reaalseid mõjureid, mis on meid suunamas uute moodustiste poole globaalsel kaardil.
Kõigepealt globaalse ulatusega pandeemia, mis paljud tarneahelad ja majandusarengu plaanid segi lõi ning sundis ka mõtlemist muutma. Eelmisel aastal vallandunud Venemaa täieulatuslik sõda Ukraina vastu andis arengule uue hoo ja ka paljuski uue sisu. Lisaks majanduse ja kaubanduse teemadele teravnesid ka poliitilised ning julgeolekupoliitilised teemad.
Võib vaielda, et kumb oli enne, kas suur vastasseis uue maailmakorra poole liikumisel või sõda Ukrainas. Kuid igal juhul oleme olukorras, kus Venemaa on võtnud kõige nähtavama rolli senise, väärtustel ja õigusel põhineva maailmakorra, eriti aga julgeolekuarhitektuuri lõhkumisel. Või Moskva vaatevinklist lähtudes selle korra enda tarbeks uueks ja sobivamaks muutmisel.
Kui piirduda ajas vahemikuga eelmise aastasaja algusest praeguseni, siis esimene katse nii-öelda tõeliselt globaalne maailmakord kehtestada tehti pärast Esimest maailmasõda. Tuleb tõdeda, et häid mõtteid ju oli, kuid väljundina realiseerus see suure läbikukkumisega. Globaalse korra asemel saadi fašism-natsism, bolševism, USA isolatsioon, globaalne majanduskriis ja Teine maailmasõda.
Mis halvasti, see uuesti. Teise maailmasõja järel oli uus katse ja siis õnnestus rajada "liberaalne rahvusvaheline kord". See teostus läbi Marshalli Plaani, ÜRO, Maailmapanga, Valuutafondi, NATO ja Euroopa Liidu, kui piirduda peamiste teetähistega.
Maailm oli siiski jagatud kaheks, kusjuures Nõukogude tinglik pool neid väärtusi ei järginud, kuigi mängis teatud määral kaasa, näiteks ÜRO raames või puhuti kahepoolselt. Samal ajal püüdis Moskva seda korda kõigiti õõnestada ja oli teadupärast ka mõningaid ohtlikke luksatusi, nagu Kariibi kriis, mis õnneks küll laabusid.
Pärast kollektiivse lääne võitu külmas sõjas, täpsemalt küll pärast Nõukogude Liidu kokkuvajumist iseenese raskuse ja muutmiseksperimentide tõttu, tehti järgmine katse. Euroopas taastati mitmed demokraatiad, NATO ja Euroopa Liit laienesid, kuigi kõige aluseks oli endiselt USA kui selle korra tagatis.
Lääne poliitilises mõtlemises levis silmipimestav ja kõrvulukustav roosa udu. Tundus, et kõik ihaldatu maailmas on justkui käeulatuses. Kuid ei olnud, oli hoopis silmapiiril ehk joonel, mis lähenedes alati samavõrra vaatajast kaugeneb.
Ajas väikest hüpet tehes oleme tänapäevas ja pilt on üpris segane. USA roll senise korra hoidjana on järjest nõrgenenud. Globaalselt on aga tegemist suure vastasseisuga, kus osapoolte seltskonnad võivad muutuda, aga põhitegijad on samad.
Ühel poolel on endiselt kollektiivne lääs. Teisel poolel on aga Venemaa kui hetkel kõige agressiivsem mõjur. Tema kõrval seisavad Iraan, Põhja-Korea ja Süüria, kellel pole midagi kaotada, kuna paariariigi staatus on neile otsaette põletatud. Moskva selja taga seisab selle poole tegelik raskuskese Hiina, mis on aga hoopis omaette kategooria mängur. Peking näeb nüüdset arengut oma mätta otsast ja kahel tasandil.
Ühel on majanduslikud tegurid. Hiina on märganud eriti pandeemia ajal kiirelt arenenud liikumist rahvusriikide ja enesevarustatuse poole. Tulenes see algselt tarneahelate katkemisest ja pürgimusest tootmine tarbijale lähemale tuua. Kuid Hiina juhtkond tegi endi jaoks järelduse, et vaja on toetada eelkõige kodumaist tootmist ja tarbimist.
Lisaks majanduslikule aspektile näeb Peking ka poliitilisi muudatusi. Maailmas valitseb praegu rahvusvahelistes suhetes teatav segadus, et mitte öelda anarhia. Selles segaduses arvab Hiina võimaliku olevat hakata jõulisemalt peale suruma oma nägemust planetaarse ühiselamu tulevasest sisekorrast. Venemaa on antud kontekstis neile küll praegu tähtis, kuid tulevikuplaanis teisejärguline tegija.
"Sõja tulemusel saab aga olema tohutu mõju: kas hoiatav ehk positiivne või masendav ja lääne demokraatiale järgmist hoopi andev ehk negatiivne."
Sanktsioonidest tulenevalt on Moskva sunnitud üha enam näiteks naftat Hiinale müüma ja kui naftatuludest 70 protsenti pärineb Hiinast, siis hakatakse sealt ka Kremlile käitumisjuhiseid andma. Ukraina sõda on Hiinale - ja mitte ainult neile - jälgimist vääriv inimkatse. Sealt saab kasulikke kogemusi ja võib-olla ka sobivat taustamüra mingite oma asjade ajamiseks. Sõja tulemusel saab aga olema tohutu mõju: kas hoiatav ehk positiivne või masendav ja lääne demokraatiale järgmist hoopi andev ehk negatiivne. Seda võimalikku tulevast mõju minu arvates läänes veel piisavalt ei tajuta.
Mõnes mõttes võib nõustuda väitega, et nii või teisiti on Vladimir Putin selles sõjas juba lüüa saanud. Säravat võitu Ukrainast enam oodata ei ole ja see tähendab, et igal juhul jääb Venemaale tulevases globaalses teatris vaataja, mitte peaosades hiilgaja roll.
Venemaa ei ole tegelikult kunagi suutnud end kuigivõrd lääne juhitavas maailmakorras juhtjõuks mängida, ikka on ta olnud pigem teiste tuju rikkuja. Tema enese tulevik ja staatus on eraldi teema, kuid globaalselt on praegu võimalik jagunemine kahe keskme ümber. Ühel poolel oleks Washington ja teisel poolel Peking. Üks oleks tõmbejõud väärtuspõhistele riikidele ja teine autoritaarsuse eelistajatele.
Selle laia jaotuse taustal moodustavad riigid rohkem või vähem ajutisi või ka püsivamaid huvigruppe. Need annavad senisele lühenditesupile juurde uusi elemente nagu Quad, I2U2 ja mitmed muud. Ei hakka neid lahti seletama. Kui need orbiidile peaksid tõusma, siis on aega seda teha.
Majandushuvidest tulenevalt võime näha nii riikide kui ka suurfirmade poolt loodavaid uusi regionaalseid ja tehnoloogial või tegevusalal põhinevaid rühmitusi. Ka siin sünnivad uued terminid, nagu "vertikaalne globaliseerumine", mis asuvat senise globaliseerumise asemele. Igal juhul oleme ajas, mis on kirju ja kiirelt muutuv.
Viited lugemishuvilistele
New geopolitical blocs will govern the future – POLITICO
Op-ed: A new world order is emerging — and the world is not ready for it (cnbc.com)
The World Order After the Ukraine War by Javier Solana & Nina L. Khrushcheva - Project Syndicate (project-syndicate.org)
Nobody Wants the Current World Order | Foreign Affairs
New World Order | NextBigFuture.com
Китаист: Вскоре Китай сможет диктовать условия России – DW – 18.11.2022
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.