Möödunud aasta lõpukuud tõid Hiinas tänavaile protestima hulga inimesi. Peamine põhjus oli koroonavastase võitlusega seotud uued linnade sulgemised. Kuid kohati muutusid meeleavaldused võimu ning ka Hiina liidri Xi Jinpingi vastasteks. Võimud käitusid nagu ikka vägivaldselt, kuigi lõpuks tehti pandeemiapiirangute osas leevendusi. Ehk siis protest oma ulatusega mõjus.
Paralleelselt tõi lõppev aasta ka teavet Pekingi poolt välisriikides avatud Hiina politsei tugipunktidest, mida seni tuvastatud tublisti üle saja. Diplomaatilise praktikaga need kokku ei läinud, olid vaikselt asutatud väljapoole Hiina diplomaatilisi esindusi ja tegelesid muuhulgas välisriikides elavate hiinlaste kodumaale tagasi sundimisega.
Jätan konkreetika siinkohal kõrvale ja tõstan esile vaid tõiga, et Hiina teema omandas seeläbi maailmas täiendava kõlapinna. Lääneriikides mõjusid need paljastused loodetavasti järjekordse äratuskellana.
Kasutan seekordse jutu alusena peamiselt Kanadas elava hiinlanna Joanna Chiu raamatut "Piiranguteta Hiina. Maailma uus korratus". Kuna ta ise on Kanadast, on arvestatav osa näiteist raamatus sealt. Kuid piirdun üldistavate seisukohtadega. Hiinat tasub tunda ja uurida, sest Venemaa on praegu oma sõjategevuse tõttu meil küll fookuses, kuid selle varjus askeldab üpris aktiivselt ka Peking.
Joanna Chiu tõdeb, et läänes loodeti turumajanduslikke reforme muutvat Hiinat liberaalsemaks ja demokraatlikumaks. Kuid läks aga teisiti, Hiina muutus turumajanduse abil küll jõukamaks, kuid ka autoritaarsemaks. Riik säilitas kontrolli majanduse ja enamuse juhtivate ettevõtete üle. Seda nähtust nimetati "sotsialism Hiina eripäraga".
Hiina liidrite meeles mõlgub endiselt riigi niinimetatud "alanduste sajand", ajavahemikus 1839 kuni 1949 ja süüdi olla selles Euroopa riigid ning Jaapan. Nüüd olla Hiinal aeg lõplikult end sirgeks ajada ja läänele tagasi teha.
Läänes näeme Hiina teemal mitmeid suhtumisi. Nagu Venemaa, nii ka Hiina puhul leidub läänes erinevaid Pekingi väidetega nõustujaid. Tihti on põhjuseks lihtsad majanduslikud kaalutlused ja ka sõltuvus kas siis toorainetarnetest või teatud toodangust.
Omaaegne tootmise siirmine Hiinasse, kus lõpptoode odava tööjõu turvil läänes valmistatust odavamaks osutus, maksab nüüd kätte.
Tootmise tagasitoomine läände on keeruline ja ka kulukas, kuigi see on käivitunud. Mitte just Hiina ebademokraatliku sise- või välispoliitika, vaid pigem pandeemiapiirangute tõttu. Ja vajadus Hiina toorme ning toodete järele on sulgenud nii mõnedki silmad Pekingi jõuvõtete suhtes.
Hiinat valitsetakse mitte õigusriigi põhimõtete, vaid kõrgtehnoloogilise jälgimissüsteemi poolt toetatud seaduste järgi. Põhiseadus näeb küll ette usuvabaduse, kuid reaalsuses on see rangelt piiratud. Internetikompaniidel on juba üle 20 aasta kehtinud vastutus tsensuurireeglite eiramise eest. Hiina kohtute süüdimõistmisprotsent on 99,9 ja surmanuhtluse on seal saanud rohkem inimesi kui ülejäänud maailmas kokku. Sõnavabadus, eraomandi puutumatus ja meeleavalduste vabadus reaalses elus ei kehti ja parteil on voli teha, mida õigeks peab.
Ajaloolaste hinnangul olla Hiina kompartei kontrollifriiklus juurtega konfutsianismi ja legalismi traditsioonides. Konfutsiuse järgi on õige käitumine dikteeritud inimese koha poolt suhete hierarhias. Selle kohaselt peab iga kodanik olema lojaalne imperaatorile.
Legalism on kohanduv konfutsianismiga, andes imperaatorile võimu valitseda kirjust rahvast koosnevat tohutut impeeriumi. Tegemist on absoluutse võimuga läbi bürokraatia ning legalismi on võrreldud ka makjavellismiga. Mõlemas traditsioonis on aga vähe ruumi ideede pluralismile või üksikisiku õigustele.
Tänapäeva Hiina sotsialism ei ole kaugeltki võrdsuse ühiskond. Alamklass elab slummides, mis võidakse iga hetk mõne ehitusprojekti teelt hävitada. Parteilased on klass omaette, nagu ka rikkurid, kellele lojaalsuse eest rikastumiseks luba antud. Nii mõnigi sooviks lahkuda, kuid võimalik on see vaid varakatel. Vaesem osa elanikest püüab aga oma muredega tegeleda ja poliitikat vältida.
Globaalselt on Hiina otsustanud sekkuda lääneriikide tegevuse või selle puudumise tulemusel tekkinud võimuvaakumisse. Peking soovib enamat kui majanduskaalu suurendamist. Eesmärk on muuta rahvusvahelisi norme ja globaalset valitsemist vastavalt Hiina visioonile. Lõppsiht oleks Hiina tõus arenenud riikide liidriks.
Rahvusvahelisele õigusele pöörab Hiina järjest vähem tähelepanu. Peking näeb vajadust kõigi hiinlaste ühtsuseks kogu maailmas. Ja kõik hiinlased peavad olema lojaalsed Pekingi võimule sõltumata nende asukohast.
Kogu maailmas on Pekingi poolt loodud struktuure riikide poliitika mõjutamiseks Hiina Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi juhtimisel. Ähvardusi ja väljapressimist kasutatakse mitte ainult välishiinlaste, vaid ka valitsuste survestamiseks. Näiteks Hiina firmadele soodustingimuste saamiseks. Salateenistuse huvides toimivad ka paljud Konfutsiuse Instituudid eri riikides, nagu näited kinnitavad. Mitmes USA ülikoolis olnud vahepeal isegi Hiina kompartei rakukesed.
Lääne ülikoolides laiemalt on aga Hiina arengu tõttu tõmmatud koomale Hiina-teemalist õppetegevust, kuid see on Joanna Chiu arvates viga. Vaja on nii hiina keele oskajaid kui ka Hiina eksperte, et valitsused saaksid paremini aru, kellega on tegemist ning millised ohud neid valitsevad.
Viited lugemishuvilistele
- Joanna Chiu "China Unbound. A New World Disorder" – 2021.
- 230,000 Chinese "persuaded to return" from abroad, China to establish Extraterritoriality | Safeguard Defenders
- Kanada tutkii Kiinan perustamia "poliisiasemia" Torontossa - Ulkomaat | HS.fi
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.