Paljudele Eesti diplomaatidele tuleb Soome diplomaadi Pertti Torstila nimi tuttav ette. Mees on pika karjääri jooksul mitmes riigis töötanud, kuid enim on talle mõtteisse jäänud kaks korda Ungaris olemist.
Esimest korda viibis ta Ungaris 1970. aastatel sotsialismiajal readiplomaadina ja teist korda 1990. aastatel suursaadikuna. Torstila Ungari-lembusele aitab kaasa ka asjaolu, et omal ajal soetas ta Lõuna-Ungaris viinamarjaistanduse ja tänini on tal seal muuhulgas ka veini tegemisel askeldamist. Seetõttu pole midagi imestada, et Torstila mälestusteraamat kannab pealkirja "Komennus Budapestiin" (2022) ehk "Lähetus Budapesti". Sellele kirjatööle tuginengi.
Ungari on niikuinii pahatihti uudistes esil, kuigi viimasel kümnendil küll rohkem negatiivses või küsitavas valguses. Nopin Torstila meenutustest välja eeskätt Ungarit puudutavaid seisukohti, kuid ka mõningaid üldiselt kasulikke mõtteavaldusi.
Torstila möönab ohtu, mida võib kätkeda diplomaadi liigne süvenemine mõne riigi eluolusse. Diplomaat on tema sõnul kahe tule vahel. Ühelt poolt eeldatakse, et ta tunneks asukohariiki läbi ja lõhki ning kohanduks selleks kohaliku eluga. Teisalt võidakse teda asukohamaa liigse mõistmise eest kritiseerida, sest see võib kaasa tuua koduriigi vajaduste eiramise.
Inglise keeles on liigsele asukohamaa mõistmisele ka oma termin going native ehk kohalikuks muutumine. Seda tasub kindlasti vältida, kuid asukohariigi eluolu eiramine oleks ka viga. Torstilalt tuleb kinnitus ka teesile, mida puhuti vaidlustatakse, nimelt kohaliku keele valdamise vajadus. Ta meenutab oma esimeselt Budapesti-perioodilt ülemust, kes rääkis 13 keelt ning toonitas pidevalt suurt kasu, mida kohalikega suhtlemine nende endi keeles diplomaadile annab. Võin seda kinnitada, kuigi põhiliselt oma Soomes oleku kogemuse turvil.
Võrreldes Ungarit kommunismiajastul ja nüüd, näeb Torstila mitmeid sarnaseid jooni. 1970. aastatel ei soovinud inimesed poliitikaga tegeleda, see oli neile vastumeelne teema. Praegusaja Ungaris näeb Torstila tihti sama suhtumist. Üldistavalt leiab ta, et ungarlased on uhke rahvas tugeva rahvusliku identiteediga. Nende kohta öeldavat, et väike rahvas suurriigi mentaliteediga. Ungari elab praeguseni rohkem minevikus kui olevikus. Ja mineviku all peetakse silmas mitte raudse eesriide aega, vaid tuhandeaastast ajalugu.
Omaaegne kaksikmonarhia oli Ungarile õitsengu aeg, kasvas lisaks majandusele ka eneseteadvus ja ungarlased pidasid ennast monarhia väärikamaks osapooleks. Nende jaoks oli tegemist Ungari-Austria monarhiaga, mitte Austria-Ungariga.
1920. aastal allkirjastatud Trianoni rahuleping on aga tänini ungarlaste hingehaav. Ungari aladel olid ungarlased enne seda moodustanud napi enamuse ning muudesse vähemusrahvustesse suhtusid nad üpris üleolevalt. Kuid Trianoni järel saabus vähemuste kättemaksutund. Uued piirid ei järginud keele- ja rahvuspiire, 3,3 miljonit ungarlast jäi võõra riigi alluvuse, ajaloolisest kuningriigist jäi järele kolmandik. Ja seda ei ole unustatud.
Soomlasena meenutab Torstila, et 1970. aastatel oli Soome Ungarile mitmeti eeskujuks, mille poole liikuda. Soomet vaadati kadedusega. See oli ka aeg, mil soome diplomaatidel tuli sõdida nii soometumissüüdistuste vastu läänes kui ka neutraliteedi säilitamise eest idas. Moskva nimelt soovinuks soomlaste neutraliteeti lõpetada ja nad lõplikult oma aedikusse tõmmata.
Kui Torstila 1992. aastal suursaadikuna taas Ungarisse jõudis, oli ühiskonna tohutu muutumise kõrval muutunud ka suhtumine Soomesse. Kuigi muudatused Ungaris ei olnud toimunud järsult, nagu mitmel pool mujal, vaid rahulikult. Vanu võimureid vastutusele ei võetud ja paljud vana režiimi tegelased jäid ametisse. Torstila sõnul muutus eliidi värv, kuid koosseis jäi paljuski samaks. Läänes peeti Ungarit varasema guljašikommunismi tõttu võtmerolli täitjaks uutes oludes ja ligi 60 protsenti lääne investeeringutest idablokile läks sinna.
Nagu mitmel pool mujalgi, olid ka Ungaris unelmad helgemad kui tegelikkus. Unistus lääne elu saabumisest ungarlaste õuele ei täitunud ja reaalsus pani osa elanikkonnast igatsema tagasi 1980. aastate guljašikommunismi aega. Nii tuligi 1994. aastal võimule endise sotsialistliku töörahvapartei järeltulija sotsialistlik partei, kuid neil ei õnnestunud rahva meeli muuta ja neli aastat hiljem sai võimutüüri juurde Viktor Orbáni juhitud Fidesz.
Järgnes neli parempoolset aastat, kuid 2002 olid sotsid tagasi. Alles aastal 2010 kaldus pendel taas paremale. Orbáni Fidesz võttis loosungiks paremradikaalselt Jobbiku parteilt laenatud loosungi "Ungari ungarlastele" ja sellest ajast on riigis Fideszi määratud tegelikkus ning Orbáni ainuvõim.
Selles arengus läks muuhulgas kaduma ka soome-ugri keelesugulus, kuna Ungaris hakati seda kahtluse alla seadma. Ajaloost tuli leida paremaid minevikujuuri kui jahe põhjamaine side. Hakati otsima sugulust ida sõjakate rahvastega. Orbáni sõnul pärinevat ungarlased hunnidest ja nende pealikust Attilast – kõlab ikka palju paremini kui ugri-mugri.
Ungari olla Orbáni sõnul türgi sild ida ja lääne vahelises euroopalikus koostöös. Neli aastat tagasi liitus Ungari vaatlejana turgi rahvaste koostöönõukoguga. Ka praegu on Ungari juhtkond tihti vaatamas Türgi kui eeskuju poole. Mis ajalugu arvestades on kummaline, kui meenutada ungarlaste võitlusi omaaegse Ottomani impeeriumi vastu. Või kui meenutada Ungari vastuseisu moslemitest immigrantidele.
Euroopa Liiduga ühineti eelkõige majandusmuredele lahenduse leidmiseks. Kuid leiti, et sealt ei tulnud piisavalt kaastunnet ja raha ning Brüsselit hakati süüdistama rahvusliku enesemääramisõiguse piiramises. Mullu käivitas valitsus kampaania, milles Brüsselit süüdistati suurriigi ja impeeriumi ehitamises, milleks neil ei olevat mingit mandaati. Europarlament järgivat aga vaid iseenese ideoloogiat ja huve. Ja Orbán leiab, et igasugune lääne vabameelsus tuleb välja juurida kõikjal, mitte ainult Ungaris.
Kokkuvõtteks märgib Torstila, et varem idablokki vabaduse suunas juhtinud Ungari juhib nüüd paremnatsionalistlikku marssi vabadusest loobumiseks. Vaat sellised mõtted kogenud soome diplomaadilt.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.