Võtan soomekeelsete raamatute riiulilt jutuks soomlase Pekka Lehtoneni tänavuse raamatu Venemaast, pealkirjaga "Müütide ja utoopiate maa. Venemaa ajaloos ja aadetes tuhnides".
Pekka Lehtonen on osadele lugejatele ehk tuttav tema eelmise raamatu põhjal. Pealkirjaga "Ülesandega üle lahe" ilmunud teos üllitati endise hea raadiokolleegi Kulle Raigi abiga juba mitu aastat tagasi ja see käsitleb Lehtoneni tööd Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetuses 1960. aastatel, kuid ka tema muljeid hilisemast ajast. Kulle Raigi meenutusel olnud tegemist laheda kolleegiga, kes juba tollal sai vägagi hästi aru nõukogude ühiskonna olemusest ja toimimisest.
Seekord jutuks oleva raamatu aluseks on eeskätt Pekka Lehtoneni kogemused ajalehe Kansan Uutiset korrespondendina Moskvas.
Lehtonen oli vähemalt Tallinnas oleku ajal ja ehk ka hiljem vasakpoolsete vaadetega. Kuid mitte kriitikavabalt vasakpoolne. Ta kuulus Soome kompartei tinglikult öeldes soomelikku tiiba, mida juhtis Aarne Saarinen. See eristus on vajalik, sest Soomes oli ka stalinistlik kompartei ehk niinimetatud taistolaiset – tulenevalt nende liidri Taisto Sinisalo eesnimest.
Lehtonen jõudis töötada ajakirjanikuna mitmel pool sotsialismileeris: Ida-Saksamaal, Poolas ja Nõukogude Liidus. See kogemus andis talle sotsialismist vägagi hea pildi, mis ei olnud sugugi roosiline. Oma raamatus meenutab ta, et kord arutanud nad kahe kolleegiga mõtet kirjutada oma kogemuste põhjal raamat sotsialismimaade elust
Asi jäi aga soiku, kuna nad jõudsid järeldusele, et tõe kirjutamise puhul oleks olnud tegemist vägagi terava kriitikaga ja nad oleks kuulutatud vaata et nõukogudevastasteks ja sotsialismi vaenlasteks. Tol ajal olnud sotsialismi kritiseerimine Soomes vaata et riigireeturlus.
Kuid see oli siis. Nüüd aga kirjutab Pekka Lehtonen, et ka praegu, Vladimir Putini ajal, jätkub Venemaal aastasadu kestnud arutelu Vene idee ümber. Taas on au sees slavofiilide vanad nägemused. Autoritaarsus, rahvuslus ja õigeusk on uuesti võetud riigi ideeliseks aluseks.
Vene nüüdisaegse idee pooldajad leiavad, et Venemaa ei ole osa Euroopast ning ei peaks sinna ka pürgima. Samal ajal ei ole ta ka Aasia, vaid pigem Euraasia. Praegu valitakse hoolikalt ka müüte, mida rahva seas levitada. Need peavad toonitama Venemaa suurust ja selleks kirjutatakse taas ajalugu ümber. Ametlikule müüdile vastu astumine on aga kuulutatud kuriteoks.
Lehtoneni sõnul on Vene ajaloos olnud kolm suurt utoopiat. Esimene on müüt Kolmandast Roomast. Teine on 19. sajandi narodnikute ideaalriik ehk sotsialismi variant, kus inimeste põhitegevus olnuks masinate töö valvamine. Ja kolmas on Lenini käivitatud sotsialismieksperiment, mille kaks tugisammast olid valed ja karistussüsteem. Ja nõukasüsteem ei kukkunud Lehtoneni arvates kokku raha puudusel, vaid see hajus sõnade lõppemise tõttu. Ei olnud enam rääkida midagi, mida usutaks.
Müütide hulka kuulub Venemaal ka Krimm kui osa igavesest Venemaast. Kuigi seal elasid juba ammu enne meie aega kreeklased, siis hunnid, kasaarid ja lõpuks tatarlased. Samuti müüt vastupanust mongolitele: tänapäevalgi esitatakse veel hetkeprobleeme mongoli ikke järelmitena. Muide, riigina võttis Venemaa üle mongolite monarhilise despootia.
Venemaale on läbi aegade olnud omane laienemine, sealhulgas ka vägivaldne laienemine kõigis suundades. Juba aastasadu tagasi kujunes see laienemine suurushullustuseks. Bolševike revolutsioon viis aga Lehtoneni sõnul riigi paarsada aastat ajaloos tagasi riigikorda, mida kasutati Moskva vürstiriigis 14. sajandil ja majanduselus 17. sajandil. Sotsialism olnud üldse Vene utoopiatest kõige katastroofilisem.
Nõukogude ajastu komparteid peab Lehtonen ususektiks ja peasekretäri jumala aseaineks. Ta märgib, et Soomeski oli tuhandeid nõukausu tunnustajaid, kes pidasid Moskvat heategijaks, vabastajaks ja tuleviku lootuseks.
1970. aastatel oli Soomes kolme tüüpi nõukausklikke. Taistolaised olid tõsiusklikud. Pisut kriitilisemad olid saarislaised ehk SKP enamuse toetajad. Ja tavausklikud olid Maaliidu ning Keskerakonna pooldajad. Kuigi toetajaid leidus ka muudes parteides. Kusjuures leidub ka neid, kes tänini jätkavad uskumist, nüüd juba Venemaa nüüdisrežiimi.
Lehtonen meenutab nõukaaegset nii-öelda sõprust Soome ja Moskva vahel. Selle kinnituseks olnud muuhulgas igat sorti sõprusüritused ja külaskäigud. Moskva esindajatele olid need üritused kaubareisid ja tihti saadeti juba ette nimekiri soovitavatest kingitustest. Olevat olnud väga kallis sõprus, kui soomlaste poolelt vaadata.
Lehtonen on kriitiline ka perestroika suhtes, mis olevat olnud tema arvates utoopia nagu kõik Vene uuendused. Ta leiab muide tausta ka Viktor Tšernomõrdini kuulsale fraasile, et "Tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati". See pärinevat tegelikult sõna-sõnalt 19. sajandist, Pjotr Kropotkini mälestustest.
Oma arvamused Venemaast võtab Lehtonen kokku kinnitusega, et Venemaa on olnud ja on müütide ahelais. Venelased on alati elanud müütide maailmas ja neid müüte on loonud nii kirik kui riik. Müüdid annavad mõista, et kõik Venemaa probleemid on tegelikult lääne sepitsused. Ja lääne eesmärk olla saada oma kontrolli alla Venemaa loodusvarad.
Lisada võib veel müüdid "rohelistest mehikestest", valetõest, probleemsest Ukrainast, Venemaa lagunemisest, jumalast ja tuumarelvast, vene maailmast ja lõpuks veel müüt Putini riigist. Kõike annab seletada ja selgitada erinevate müütide abil, vähemalt Venemaal.
Ja Venemaa elu ning ajalooga põhjalikum tutvumine on viinud Lehtoneni ka järeldusele, et Stalin ja Hitler on Putini näol saanud väärilise järglase.
See oli vaid üpris põgus ülevaade raamatust, mida võin julgelt lugemiseks soovitada.
Viited lugemishuvilistele
- Pekka Lehtonen "Myyttien ja utopioiden maa. Venäjän historiaa ja aatteida penkomassa", 2022.
- Voiman, väkivallan ja uhkailun politiikalla ei pitkälle päästä, kirjoittaa Pekka Lehtonen uudessa Venäjä-kirjassa – Kansan Uutiset
- Venäjällä on ollut sama idea tuhat vuotta – Kansan Uutiset
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.