Põhja-Itaalias arenesid linnad välja varem kui mujal Euroopas. Kuigi Itaalia jäi killustatuks ja iga linn moodustas justkui omaette linnriigi. Omavahel need linnad küll sõdisid, küll sõlmisid kokkuleppeid. Linnriikides endis pulbitses poliitiline tegevus ja Euroopa majanduslikus elus etendasid nad ülisuurt rolli.
Märkimisväärseid keskusi oli mitmeid: Genua, Milano, Veneetsia ja Firenze. Nagu öeldud, olid need omavahel tihti sõjajalal, aga tihe suhtlemine tingis ka vajaduse oma huvide kaitseks naabrite juures, kuid kaubavahetuse tõttu kaugemateski maades.
Võtame näitena Veneetsia, kus tänapäeval tuntud nimesid oli ehk vähem, kuid mille kaubavahetuse haare tingis diplomaatiliste meetmete laia kasutuse. Sõjalise jõu kõrval omasid kasvavat tähtsust saatkonnad, läbirääkimised ja lepingud. Veneetsia nägi tungivat vajadust ka informeerituse järele, mõistmaks olukorda kaubavahetuspartnerite juures. Konsulaarteenuste järele oli samuti kasvav nõudlus.
Et mitte hakata ise jalgratast leiutama, laenas Veneetsia palju oma diplomaatilises praktikas Bütsantsist, mille diplomaatiast olen juba varem rääkinud. Kuid Veneetsia ühiskonna struktuur ja olemus oli teine, mistõttu Bütsantsi eeskuju kohandati ja tõsteti see kõrgemale tasemele. Arendamist leidsid sellised Bütsantsi diplomaatia meetmed nagu meelitamine, äraostmine, silmakirjalikkus, reeturlikkus, spionaaž ja muu selline. Öeldakse, et Veneetsia lihvis need meetmed virtuooslikule tasemele.
Diplomaatia arengule aitas kaasa tõik, et Veneetsial olid kaubanduslikud ja poliitilised sidemed väga paljude riikidega. Olid ametlikud esindajad, kuid oli ka terve armee salaagente ja spioone. Meeleldi kasutati Bütsantsi eeskujul munkade ja naiste teenuseid, sest neil oli tihti võimalik pääseda seltskondadesse, kuhu ametlikke välisesindajaid ei lubatud.
Huvitav on seik, et agentidena kasutati ka arste, kes suhtlesid nii patsientide kui ka muude inimestega ning kes pälvisid usalduse, mis võimaldas neil nii mõndagi kuulda. Nii näiteks lähetas Veneetsia arste Moldova ja Valahhia sõjapealikutele. Kuuldu ja teada saadu pidid arstid diplomaatiliste, poliitiliste või majanduslike aruannetena esitama Veneetsia valitsusele.
Nagu tänapäeval mitmete riikide puhul, nõnda olid ka Veneetsial välisriikides nii-öelda ustavad sõbrad, kes kirjutasid tellimise peale aruandeid mitmesugustel teemadel või edastasid salasaadetisi. Nii mõnigi kord oli selliseks agendiks mõni sihtriigi jõukas, aga raskustesse sattunud isik, kes tegi seda tööd lihtsalt raha pärast.
Agentuuri keskmeks võisid olla pangad. Näiteks Medici pank Lyonis oli terve informaatorite võrgustiku keskuseks, mis kogus andmeid tervelt Prantsusmaalt.
Üheks iseloomulikuks jooneks oli saadikute aktiivne kasutamine. Juba 13. sajandil üllitas Veneetsia üksikasjalikud määrused, mis detailselt reguleerisid välisriigis viibivate esindajate käitumist.
Näiteks pidid saadikud kodumaale tagasi tulles loovutama kõik saadud kingitused. Saadikuid ei tohtinud saata riiki, kus neil olid majanduslikud huvid. Nad ei tohtinud rääkida välismaalastega Veneetsia siseolukorrast. Naiste kaasa võtmine lähetusse oli keelatud, kuna kardeti, et naine lobiseb välja riiklikke saladusi. Saadik ei tohtinud lahkuda asukohariigist enne, kui järglane oli kohale jõudnud. Ja tagasi saabumisel pidi ta kohe ilmuma riigikantseleisse, kus tema saabumine kanti erilisse registrisse.
Naastes tuli esitada ka aruanne tehtud kulutustest. Saadikud kurtsid küll, et nende tasu ei katnud tihti kulutusi. Kuid samal ajal ei tohtinud saadikuks nimetatud isik kohast ka loobuda. Ehk aupaistet oli, aga rahaliselt võis lähetus kahjumlikuks kujuneda. Erand oli Konstantinoopol kui Veneetsia jaoks tähtsaim ja ka tundlikeim koht tulenevalt suhetest türklastega. Seetõttu saadeti sinna kogenud ja eakaid saadikuid, kellele see oli harilikult viimane lähetus.
13. sajandil saadeti esindusi välja vastavalt vajadusele, kuna alalist süsteemi veel ei olnud. 15. sajandil määrati, et saadiku lähetus ei tohi olla pikem kui kaks aastat, hiljem pikendati seda kolme aastani. Tänapäeval on saadiku lähetus harilikult neli aastat. Raporteerimine oli algul ette nähtud kord nädalas, kuid hiljem ka tihedamini ja vastavalt vajadusele. Seetõttu oli Veneetsia õukond ilmselt Euroopas üks paremini informeerituid. Saadikute raportid olid aga aluseks Veneetsia ettenägelikule välispoliitikale.
Raportites kasutati ulatuslikult šifreerimist ja juba algaegadest olid palgal kutselised šifreerijad. Kui saadik lähetusse läks, anti talle üksikasjalik juhend, mida teha, mida ja kuidas rääkida ning mida jälgida. Tagasi tulles pidi aga saadik tegema piduliku ettekande ehk itaalia keeles relazione. Selle tekst anti seejärel suurkantslerile, kes paigutas selle diplomaatilisse salaarhiivi.
Saadikute juhendamise ja aruannete arhiveerimisega saavutas Veneetsia juba varasel etapil kõigi oma rahvusvaheliste aktide säilitamise.
Juba 13. sajandil nähti ette kõigi lepingute kandmine erilisse "Lepingute raamatusse", samuti asutati "Sündmuste meenutusraamat" (Libri commemoriali), kuhu kanti jooksvad, kuid diplomaatiliseks pretsedendiks saada võivad sündmused. Kuna sissekannetel puudus algul süsteem, siis viidi 14. sajandil sisse kolm uut kogumikku: lepingutele idapoolsete riikidega nagu Bütsants, Armeenia ja Küpros, teiseks lepingutele Itaalia riikidega ja kolmandaks lepingutele kõigi muude riikidega.
Kui võrrelda Veneetsia diplomaatilist praktikat teistes Euroopa riikides valitsenud halduskaosega, siis võib öelda, et Veneetsia tõstis diplomaatia kunsti tasemele. Seetõttu pole ka ime, et just Veneetsia diplomaatial on olnud suur mõju diplomaatilise tegevuse arengule mujal Euroopas ja laiemaltki.
Viited lugemishuvilistele
- Jeremy Black "A History of Diplomacy", 2010.
- Блуд, искусство и смерть в Венеции – Weekend – Коммерсантъ (kommersant.ru)
- (PDF) The Evolution of Diplomacy: From Classical to Modern | Kathakali Ghosh - Academia.edu
- Venetian diplomacy (second.wiki)
- Review on JSTOR
- The Foxes of Venice - Medievalists.net
- Diplomacy - The spread of the Italian diplomatic system | Britannica
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.