Me kõik teame, et koma on kirjavahemärk ja talle meeldivad piirialad – enne teda on midagi ja pärast teda on midagi. Aga kas koma liidab või eraldab? Oleneb lausest. Kui me kirjutame jõuluvanale ja palume endale tuua kingiks ühte koma teist, siis selles loetelus koma kindlasti liidab. Kingimaiad inimesed loodavad jõuluõhtul leida kuuse alt kõik loetelus nimetatud asjad, mitte ainult ühte neist. Kui me aga kirjutame ei tea, kas jõuluvana tuleb kell kuus, kell seitse või kell kaheksa, siis selles lauses on koma eraldaja. Osale inimestele muidugi meeldiks, et koma oleks ka siin liitja ning jõuluvana tuleks ühe õhtu jooksul kolm korda, kuid tavaliselt see nii ei juhtu.
Õigekirjareeglid peavad oluliseks, et koma asuks lauses õiges kohas. Valesti pandud koma võib muuta tähendust ja anda kirjutatule hoopis teise sisu. Võtame näiteks jõuluvana tööjuhendi. Kui seal seisab kinke anda, mitte kotti jätta, siis jagab jõuluvana kingid laiali ja kõik saavad rõõmsaks. Kui aga jõuluvana loeb oma tööjuhendist kinke anda mitte, kotti jätta, siis võibki ta ühe õhtu jooksul käia kasvõi kolm korda, aga kinke ei saa keegi ja rõõmsaks samuti mitte. Seega, koma on küll väike, aga tema jõud on suur nagu Aatomikul.
Esmapilgul võib kirjavahemärkidest jõuliselt ja kehtestavalt mõjuda pigem punkt kui koma. Me paneme punkti asjadele, olukordadele ja vahel isegi inimestele. Siit läheb punane joon ja punkt. Punktiga tähistame millegi lõpetatust. Kuid lõpetatus, mõtleme kasvõi looduse peale, on näiline ja pikas perspektiivis osutuvad kõik punktid komadeks, sest alati tuleb midagi veel, alati. Muide, ka Eesti Keele Instituudi uuel logol on koma, mitte punkt. Koma näitab, et meile olulisega ei ole lõpp, vaid see kestab edasi. Kas üht- või teistmoodi, aga kestab. Ja see ongi kõige tähtsam.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.