Ujumine ja meri
Olgu või nii, et ka terve suve jooksul merevesi Eesti rannavetes päriselt soojaks ei lähe – üks õige eestlane käib korra ikka ujumas ära. Pärast võib-olla aevastab ja nuuskab, aga ometi – märk on maas, hiljem võib öelda, et vinge suvi oli, sai rannas käia ja ujuda ja puha.
Aga tõsisemalt: mingis mõttes see õige suvi ju alles siis algabki, kui mereveetemperatuur tõuseb 20 kraadini. Või noh, olgu – 18 kraadini. Kui siis on võimalik kasta end korrakski vette, on tõeline suvetunne käes. Enne on kevad ja suvi algab ujumisega. Just meres ujumisega! Järved võivad ju olla nunnud, ja karjäärid sobida alternatiivsemale rahvale, Eesti üldjuhul väikesed jõed kõlbavad pärast saunalava sulistamiseks, õigesti ujutakse ikka meres.
Kuid siingi on oma astmestik: Pärnu rand sobib igaühele sülelapsest vanainimeseni. Mõnusalt lauge, oma geograafilise asendi tõttu enamasti soe ja turvaline. Põhjaranniku rannad on samuti valdavalt liivased ja lähevad üldiselt aeglaselt sügavaks. Kuid Soome lahe vesi kipub olema külmavõitu.
Omaette kunsttükk on ujumine saartel – mõne erandiga liivarannad puuduvad, vette tuleb ronida kikivarvul tippides, et end teravate kivinukkide vastu mitte katki teha ning sügavaks võib mõnel pool minna üsna äkki. Võib öelda, et need on rannad ujumismeistritele.
Kuid olgu rand milline tahes, käib ta Eesti suve juurde. Ja kui asi on päris hull, vihma sajab ja ulub jäine suvetuul, siis võib vabalt piirduda ka rannas jalutamise ja mere vaatamisega. Parem ikka, kui mitte midagi.
Ja veel – olgu rand milline tahes, liivane, kivine või kruusane: vette mindagu alati ja ainult kaine peaga ning väikeseid lapsi ei tohi seal omapäi jätta! Vesi võib olla meile armas, kuid siiski on tegu võõra keskkonnaga, kus kehtivad oma käitumisreeglid.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.