Herned
Herned on ilusad, hernestes on kõik ilus, herne taimed on kaunid ja õrnad ja ka neid võib süüa. Herneste õied on kaunid ja hernekaunad on justkui kellegi naeratav suu ja herneterad on ilusad ümmargused nagu rohelised pärlid.
Mitte ilmaasjata pole välja mõeldud hernehirmutised! Ega linnud neid tühjasid ei karda, aga need inimesed, kes neid tonte ehitavad, nad ju ehitavad need hirmutised endi vanadest riietest, panevad pähe oma kalli ärakantud mütsi, nad loovad hernepõllule iseenda. Sest oma südames on neil soov olla kogu aeg hernepõllul. Selle tondi näol nad ongi kogu aeg siin. Ise peavad nad aga vahepeal muid toimetusi tegema, kui neid ei oleks, saaks rahus aega herneste seltsis veeta.
Me teame seda muinasjuttu printsessist herneteral, kes tundis läbi teab kui mitme madratsi üht hernetera. On jäänud mulje, et see printsess oli kuidagi upsakas ja pirtsakas ja soovis endale erilisi hüvesid, meeletuid madratseid. Aga võibolla oli asi hoopiski selles, et talle meeldisid herned, ta tajus hernetera lähedust, ja see on hea tunne, kui kusagil on herneid.
Kõlbavad ka konservherned, vanasti olid ahvatlevad purgid poes etiketiga "Globus". Nii nagu Hamlet nägi pähklikoores tervet maailma, nii võib maailm peituda ka herneteras. Aga eriline nauding on minna kohe põllule, hernepeenrasse ja süüa kohapeal. Minu isiklik üks suuremaid hernesöömisnaudinguid oli lapsena ühel kolhoosipõllul, oli selline asi nagu vikk, kus loomade jaoks olid erinevad taimed kokku segatud ja kasvama pandud ja seal olid ka herned. Seal vikis olles muutusid herned lausa keelatud viljadeks. End kükakil varjates sai nii kiiresti ja palju kui võimalik endale herneid suhu topitud. Ja kui enam hästi süüa ei jõudnud, sai võtta peotäis herneid ja panna endale huulte vahele tekitades neist endale kunsthambad. See naeratus varastatud hernestest on riukalik, uhke ja õnnis. Jah, suvi pole täiuslik kui pole herneid.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.